Näitusel oli vaid üks loominguosa, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Selle pealkiri oli „Õudusjutud“ ja see oli ka ainuke, millel liiva kasutatud ei oldud. Maalitud oli pilt vaid kolme värviga – must, punane ja kollane. Põhitoonideks olid siiski vaid kaks esimest, mille kooslus kuidagi kõheda mulje jättis. Maalil oli kujutatud vannituba, kolme inimest, kaks neist vanni äärel istumas, mis jättis koos värvidega mulje, et nad leotaksid oma jalgu verevannis. Pealkiri läheb maaliga seega kokku, aga mulle see siiski muljet ei avaldanud. Kokkuvõtteks ütleksin, et mul on hea meel, et sellele näitusele sattusin, sest Merle Kannus loob midagi, mis mind kõnetab ning mida minul kui lihtinimesel on lihtne mõista.
2. 3. Vereülekande ajalugu: legende ja fakte Läbi aegade on verele omistatud müstilisi omadusi. Vanas Hiinas usuti, et veri ongi inimese hing. Verel arvati vanasti olevat noorendav, elujõudu andev ja vaimuhaigusi parandav mõju, seda näitavad esimesed üleskirjutused vere kasutusviisidest. Rooma ülikud tormasid gladiaatorite võitluse ajal areenile, et juua haavatud kangelaste verd. See pidi joojale andma gladiaatori jõu ja kartmatuse. Vanas Egiptuses ja Roomas kümmeldi verevannis, et olla ilus ja terve. Üks tuntumaid legende, millest tänapäevalgi raamatuid kirjutatakse ja filme tehakse, on lood vampiiridest, kes tänu ohvrite verele olevat elanud sajandeid ja omandanud üleloomulikud võimed. Üks esimesi dokumenteeritud katseid verega ravida pärineb 15. sajandist, kui koomasse langenud paavst Innokentius VIII püüti elustada 3 kümneaastase poisi verega. Raviebaõnnestus ja nii paavst kui ka doonoriks olnud poisid surid. 17
Margarita juurde soovisid pääseda ka Natalja ja Nikolai. Teenjanna lubatigi naise juurde, kuid orikas saadeti kööki kokkade juurde. Kahekümne kolmas peatükk: Saatana suur ball Margaritat pesti verega, hõõruti lehtedega, anti selga paks, kuid läbipaistev roosakas roosilõhnadega rüü. Jalga anti roosiõlmetest kingad ja kaela raske puudlipildiga kett. Margarita pidi kõik külalised vastu võtma. Tal hakkasid sellest käsi ja jalg, mida suudeldi meeletult valutama.Teda pesti taas verevannis. Nüüd jalutas ta saalis ringi ning jõudis sampanjapurskkaevuni, kus külalised suplemas käisid ning joobnuna väljusid. Peagi jõudis ta saali keskel olevale kõrgendikule. Saali tuli Woland mõõgaga.Tal oli Berliozi äralõigatud pea kandikul. Woland nimetas teda parun Maygelliks. Parunist hakkas verd purskuma ning peeker täideti sellega. Woland jõi ning tema riietus muutus ilusaks.Ka Margarita pidi jooma. Peale seda kadusid külalised ning saal muutus hämaraks ja ilmetuks.
annaabi.ee 
