HENRI DE TOULOUSE-LAUTREC (1864-1901) Henri-Marie-Raymond de Toulouse-Lautrec-Monfa nägi ilmavalgust Albis oma tädi majas 24. novembril 1864.a tugeva äikese ja rajuilma ajal.Tema vanemad olid lähisugulased- nõod ja pärinesid vanast krahvi suguvõsast. Lapsest saadik võitles Henri tõbedega. Ta põdes haigust, mida ei suudetud kunagi diagnoosida, kuid , mis tulenes vanemate veresugulusest. Henri noorema venna surm ühe aasta vanuselt andis vanematele tõuke kooselu lõpetamiseks. Isa ei leppinud kunagi poja nigela tervisega ja ema hellitas poja ära. Esmalt tegeles Henriga koduõpetaja. Varakult ilmnes poisi kirg joonistamise vastu. Seda ajendas ka asjaolu, et perekonnas oli kunstiharrastus traditsiooniks (Henri vanaisa, isa ja onu olid head joonistajad).Ema kiitis Henri püüdlused kunsti vallas heaks ning püüdis igati nooruki võimeid arendada
hakkas tundma kohe, kui kõik nõbud, välja arvatud väike Jeanne d'Armagnac, olid kooli tagasi läinud. Ema Ad?le püüdis lähikondlaste eest varjata poisiga juhtunut rääkides 4 ükskõik mida, ainult et mitte välja öelda tõde, et tema poeg oli sünnipäraselt haige. Henri de Toulouse-Lautrec põdes haigust, mida polnud kunagi täpselt kindlaks tehtud, kuid mis kahtlemata tulenes tema vanemate veresugulusest. Selle murelikuks tegeva geneetilise segu põhjustas perekonnasisene abiellumine, mis oli aristokraatia kitsas maailmas aga kogu aeg toimunud. Väikelaps Henri genealoogiline skeem nägi välja mitte nagu puu, vaid nagu väänduvad liaanid dzunglis. Tema vanemad olid esimese astme sugulased, kes olid sündinud maailmas, kus peaaegu kõik olid mingil viisil sugulased. Pärast Henri sündi 1864. aasta 24. novembril leidis aset venna Richardi sünd kolm
lõuendi, 350 akvarelli ja sama palju joonistusi. HENRI DE TOULOUSE-LAUTREC (1864-1901) Henri-Marie-Raymond de Toulouse-Lautrec-Monfa nägi ilmavalgust Albis oma tädi majas 24. novembril 1864.a tugeva äikese ja rajuilma ajal. Tema vanemad olid lähisugulased- nõod ja pärinesid vanast krahvi suguvõsast. Lapsest saadik võitles Henri tõbedega. Ta põdes haigust, mida ei suudetud kunagi diagnoosida, kuid , mis tulenes vanemate veresugulusest. Henri noorema venna surm ühe aasta vanuselt andis vanematele tõuke kooselu lõpetamiseks. Isa ei leppinud kunagi poja nigela tervisega ja ema hellitas poja ära. Esmalt tegeles Henriga koduõpetaja. Varakult ilmnes poisi kirg joonistamise vastu. Seda ajendas ka asjaolu, et perekonnas oli kunstiharrastus traditsiooniks (Henri vanaisa, isa ja onu olid head joonistajad). Ema kiitis Henri püüdlused kunsti vallas heaks ning püüdis igati nooruki võimeid arendada.
suhteid (ENE 3:131). Genealoogia on universaalne uurimisteema, millega on tegeldud ja tegeldakse kogu maailmas (Puss 2006). See on ühtlasi amatöörajaloo kõige massilisemalt viljeldud ala kõigis maailma arhiivides tegutsevatest uurijatest kummarduvad umbes kolm neljandikku just suguvõsa ajalugu kajastavate arhivaalide kohale (Must 2000:11). 1.2 Genealoogia ajalugu ja areng Oma päritolu ja esivanemate vastu hakati huvi tundma juba neil kaugetel aegadel, kui tekkis arusaamine veresugulusest. Nendesse aegadesse ulatuvad ka suguluse mäletamise ja eellaste arvestamise alged. Aastatuhandete jooksul täiustusid järgluse jäädvustamise viisid, suulised mälestused asendusid kirjalike ülestähendustega, teadmiste lünki hakati täitma vanadest ürikutest leitud andmetega ning nii jõuti genealoogiateaduse algete tekkimiseni (Kurro 1998). Olulise praktilise tähtsuse sai genealoogia keskajal, kui riikide ja feodaalide suhted sõltusid suurel määral sugulussidemeist. 17.-18. saj
annaabi.ee 
