Prosper Merimee(1803- 1870) Prantsuse kirjanik, sündis Pariisis, oli väga andekas maalija. Teda on peetud ka realistiks. Tema loomingu tunnusjoon on teiste rahvaste keelele, kommetele ja minevikule keskendumineÕppis vanas eas ära vene keele. Esikteos ,,Clara Gazuli teater". See on müstifikatsioon, hispaanialike näidendite kogu. ,,Guzla ehk Vaimulik illüüria luulet". 1829. ilmusid draama ,,Jacquierie" ja Pärtliöö verepulma käsitlev ajalooline romaan ,,Charles IX valitsusaja kroonika". 1829. aastal avastas enda jaoks NOVELLI. Üksteise järel ilmusid ajakirjanduses ,,Matteo Falcone", ,,Reduudi vallutamine", ,,Tamango" ja ,,Federigo". Pariisi peenemat elu käsitlesid ,,Etruski vaas" ja ,,Triktraki partii". Need kõik valmistavad novellikogu ,,Mosaiik". ,,Kahekordne eksitus", ,,Hinged puhastustules", ,,Ille´i Venus", ,,Colomba", ,,Arsene Guillot" ja ,,Carmen".
rahvast oli seekord veelgi rohkem ning küllap kõnede, austusavalduste ja lillede rohkusest osutus mõjuvaimaks hetk, mil 900 lauljat A. Toscanini juhatusel "Nabucco" koori võimsad helid valla päästsid. Verdi looming kõlas neil päevil kõikjal, kus leidus muusikuid. Milaano "La Scalas" korraldatud kontserdil esitasid silmapaistvad vokalistid, nende hulgas ka noor Enrico Caruso, Verdi ooperiaariaid, A. Toscanini dirigeeris "Nabucco" ja "Sitsiilia verepulma" avamänge ning eelmängu "Traviata" viimasele vaatusele. Giuseppe Verdi büst paigutati pidulikult Rooma Kapitooliumi. Kõige pühamaks paigaks aga jäi ning on seda praegugi "Casa di riposo". Siis, kui Verdi selle omal kulul ehitada laskis 29 ning iga ruumi planeerimisest, mööbli ja koguni elanike riietuse valikust üksikasjalikult osa
uduvillaku küljest. Mõned piimakruusidega eidekesed näitasid Jumalaema 485 kiriku ees üksteisele hämmastunult kummalisel lõhutud peaportaali ja kaht kivipragude vahel hangunud tinajuga. See oli kõik, mis öisest märatsemisest järele oli jäänud. Quasimodo lõke tornide vahel oli kustunud. Tristan oli lasknud platsi juba puhtaks teha ja korjused jõkke visata. Louis XI taolised kuningad hoolitsevad juba selle eest, et verepulma jäljed tänavatelt kiiresti kaoksid. Balustraadi taga, just otse preestri kohal all oli üks neid fantastilisi kivist tahutud vihmaveetorusid, millest gooti ehitused kubisevad; selle vihmaveetoru praos kasvasid kaks ilusat õitsevat levkoid, mida kerge tuulepuhang hõljutas ja mis siis teineteist kelmikalt teretasid, nagu oleksid nad elusolendid, ülal tornide kohal taevas kostis linnukeste vidin. Kuid preester ei näinud ega kuulnud sellest midagi. Ta kuulus nende hulka, kellele
annaabi.ee 
