Kui mürsk tuleb, tõmbun ma küüru, kuhu see maandub, seda ma ei tea. Me peame uskuma ja usaldama juhust. Meist on saanud elajad, me ei viska granaate inimeste pihta, vaid surma pihta, mis meid taga ajab. Sõjaväljale jäävad lebame kangestunud kujud. Osal puudub alalõug, mõni lebab ilma käe või jalata, mõnel on kild puusaluu mitmeks tükiks rebinud, osa on ilma jäänud poolest kehast, soolikad on segunenud märja mullaga, mõnest on alles jäänud ainult vereplekk seinal. Vigastatutel pigistatakse kausside kaupa mäda haavadest välja. Raske on mõelda, et need on veel inimesed või kunagi olid. Huumor aitab meil taluda seda olukorda. Kui me näeme puidust kirste, siis me naljatame, et need on seal meie jaoks. Kui keegi sureb, öeldakse, et ta viskas vedru välja. Teisiti me lihtsalt ei peaks vatu. Puhkusel olles ma tundsin, et ei suuda enam kohaneda tavalise eluga. Kodus oli kõik samamoodi
Võõrasema tütar jääb ahju peale magama ja võõrasema läheb toast välja). TLÜ Haapsalu Kolledž Natalia Mertsalova Klassiõpetaja II kursus Lastekirjandus ja lugemise juhtimine 2014 Koolinäidend I kooliastmele Võõrastütar: Ai! Kui valus! (vaatab oma katkist kätt ja paneb värtna kõrvale)Pole ime, et käed veritsema hakkasid, ma ketran juba 3 tundi järjest. Oi, värtna peale tuli vereplekk. (vaatab ehmunult ringi) Ma parem pesen selle puhtaks, enne kui ema märkab. Tüdruk tõuseb püsti, jookseb kaevu juurde ja kummardab. Värtnas kukkub vette. Võõrastütar on meeleheitel. Ta läheb tuppa emale õnnetusest rääkima.Ema on selleks ajaks juba toas tagasi. Võõrastütar: Oh, kallis ema! Minuga juhtus õnnetus. Ma olin peaaegu ketramise lõpetanud kui minu värtnas sai mustaks ja ma läksin seda kaevu juurde pesema. See kukkus
ning pärast pulmi asusid Musa ja Kunyanti pruudi perekonna juurde elama. See oli ka üks traditsioon, et peale pulmi aastaks ajaks pruudi pere juurde elama minna. Järgmine hommik, kuulis Mende mineid jubedaid hüüatusi, aga ta ema rahustas, et need on tädid, kes ta õele laulavad. Mende läks vaatama ning nägi verist lina. Ta oli väga segaduses, ta ei teadnud mis see tähendab ja kartis, et midagi halba on juhtunud. Tegelikult oli see vereplekk seal lina peal kuna, Kunyanti oli süütu ning tal oli esimene vahekord, ta oli nädal aega valudes ja ei saanud liigutada, Mende oli väga mures. Kuid siis kuulis ta, et ta õde ootab last ning oli jälle rõõmus. Kuigi kahjuks sündis laps ning suri kohe ära, Kunyati oli väga muserdatud. Neljandas peatükis jutustab Mende, kuidas ta kooli läks. Ta läks kooli kui ta sai kaheksa ning ta väga ootas seda, koolis küsiti kogu aeg raha ning kui raha ei saadud siis enne ei tohtinud
Paremini ei läinud ka järgmised etendused. Sisemaal reisides lõi ta oma telgi tavaliselt üles mingi sara ette ja andis etendusi lageda taeva all. Eespool kirjeldatud püstolitrikki esitas ta lausa tänavail, käskides end 16 Vadimov & Trivas (1971:96) 28 kõigi nähes laetud püstolist tulistada. Ise tulistas ta vastu savimüüri, kuhu ilmus aeglaselt laiali valguv ,,vereplekk". ,,Meibusi asulas teatas Robert-Houdin, et võib ühe kanamunaga sada inimest toita. Vaatajatele näidati suurt munakorvi. Mustkunstnik lõi munad üksteise järel katki sütele asetatud kastrulisse. Siis segas ta sisu oma ,,nõiakepiga", võttis potist tohutu suure muna ja hakkas seda kandikult inimestele jagama. Imestunud alzeerlased võtsid munatükke, maitsesid neid ettevaatlikult ja veendusid, et sajast munast sai tõepoolest ühe suure muna.
annaabi.ee 
