Ametüst violetne kivi sümboliseerib Kristuse kannatusi, alandlikkust, meelerahu ja vagadust Astelpõõsas Kristuse kannatuse sümbol. Legendi järgi tehti Kristuse rist astelpõõsa puidust, sest teised puud ei lubanud end kasutada; Kristuse okaskrooni sümbol Haavad Kristuse kannatuse sümbol. Tavaliselt kujutatakse Kristust viie haavaga (kaks kätel, kaks jalgadel, üks küljes). Heliotroop verekivi, milles on Kristuse verepiisad. Rahu ja mõistmise sümbol Karbunkul punane granaat, mille erepunane värv sümboliseerib verd ja Kristuse haavu ning seega kannatust Krutsifiks sümboliseerib lunastust Kristuse ristisurma kaudu. Vanimad ristilöödud Kristuse kujutised pärinevad 6. sajandist pKr, kusjuures varasel keskajal kujutati ristilöödud Kristust elavana ja triumfeerivana. Aja jooksul ristilöödu kujutamine aga muutus: näiteks gooti stiilis krutsifiksil on Kristus kas surnud või piinarikkalt surev.
suitsusammas on samuti koht kuhu äike võib sisse lüüa. VEREJOOKS JA SOKK Verejooks on vere väljavoolamine vereringest kas organismi kudedesse, õõntesse (sisemine verejooks, raske diagnoosida) või väliskeskkonda (väline verejooks, silmaga nähtav) Väline verejooks on kas · Arteriaalne- veri pritsib haavast rõhu all ja on helepunane; · Venoosne veri valgub haavast ja on tumepunane · Kapillaarne verepiisad haaval 1. Verejooksu peatamine ilma abivahenditeta Esmane võte verejooksu sulgemisel on otsene surumine haavale. Kui haav on jäsemetel, tuleb need ülespoole tõsta, et verejooksu vähendada. 2. Verejooksu peatamine rõhksidemega Kui verejooks on kontrolli all tuleb haav kindlalt, kuid mitte liiga pingul rõhksidemega kinnitada. Haavale asetatud rõhksidemega tuleb peatada arteriaalset ja venoosset verejooksu (kui haavast jookseb rohkesti verd)
selga sirutada. Salajane oigamine, piitsa plaksumine ja äki-lised valukiljatused kajasid üle välja. Kui Jaanus orjade nägudesse vaatas, arvas ta igaühes oma lihast venda, oma lihast õde ara tundvat. Ta sulges silmad. . . Korraga kuulis ta õige lähedalt oma nime hüütavat. Ta avas silmad ja nägi, kuidas kubjas üht poissi, keda Jaanus väga hästi tundis, pingi külge sidus ja armutult peksma hakkas. Rasked piitsahoobid sadasid vuhisedes õnnetu 72 poisi selga, kust suured verepiisad üles purskasid. Poiss vingerdas ja karjus kõledast! . . . Jälle kuulis Jaanus oma nime hüüdmist, ta tahtis vihaselt halastamatu kupja kallale kärata . . . «Jaanus! Jaanus!» kõlas hale hääl selgesti tema kõrva ja Jaanjis ärkas. Ta avas silmad. Külm higi kattis ta otsaesist. Tuba oli valge, kuu paistis heledalt sisse. «Missugune hirmus unenägu!» mõtles ta ja imestas isegi, et see tõesti oli unenägu olnud, nii selgesti oli ta kõike näinud
annaabi.ee 
