malusi pakkuvad jõulutegelased vääriksid taas au sisse tõstmist. Tuntuim pühadetegelane on jõulusokk, kes hakkas perest peresse käima juba jõuluööl. Üle pea tõmmatud pahupidi kasukas, toas ringikargav, sarvedega puskiv, tembutav ja mökitav sokk taltus alles pärast õlle, õunte, pähklite või präänikutega kostitamist. Tänini säilinud vanadest kommetest püsib jõulude ja uue aasta ajal verivorsti söö- mise traditsioon, mis ilmselt pärineb mingist vanast vereohvrist. Väga vanade tavade hulka kuulub ka see, et jõuluööl jäetakse toit lauale ja tuli tuppa põlema. Nimelt arvati, nagu käiksid esivanemate hinged jõuluajal kodus. Valgusel ja tulel on seos ka päikesekultu- sega, kuigi lõket (nagu jaanipäeval) nende pühade ajal pole tehtud. Kultusega on seotud ka õlgede tuppa toomine, eriti aga jõu- ja osavusmängud, mida seostatakse meheliku potentsiaali tugevdamisega. Tänapäevani on osaliselt püsinud ka jõuluööl loomade toit-
Siia saabunud vennastekoguduste juhid õppisid esiteks ära eesti keele, mis võimaldas neil talurahvaga lähemalt ja vahetul suhelda, tänu millele lõid nad kergesti siinse rahvaga sideme ja võitsid nende usalduse.21 Väidetavalt murdsid hernhuutlased eestlaste ja lätlaste vihavaenu kõikide sakslaste vastu. Algul vihati, pilgati ja teotati ka vennastekoguduse vendi kui sakslasi. Vennad aga suhtusid kohalikku rahvasse ühes nende paganliku ohvrikultusega tõsiselt ning muutsid Jeesuse vereohvrist jutlustades nende meelsust.22 Eelpool kirjutatu soosis põlisrahvusest vennakeste usulis- kultuuriliselt lõimumist hernhuutlastega. Vennastekoguduses toimunud eestlaste ja sakslaste integratsiooni soosis ka asjaolu, et Saksamaalt saabunud hoolekandjad ja hernhuutlastest baltisaksa aadlikud vaatasid vähemalt palvemajades rahvuslikest ja seisusevahedest mööda ning väärtustasid hingehoidliku töö kaudu inimlikku lähedust. Niisugust vaimulikul osadusel 18 R
Seega on inimestel jumalik loomus, mis tuleb Dionysoselt. Kui keha on titaanlik, siis hing on dionysoslik/jumalik. Empedokles- arvas, et vaimud rändavad 30 000 ajastut ja lähevad läbi kõigist inimlikest kujudest. Herodotos arvas, et 3000 a peab inimese hing käima ja minema läbi kuiva maa, mere, õhu sfääri ja taas inimesesse. Hinged onn sunnitud rändama, kuna keha on hingele vangla. Hing peab ennast lunastama, et rändest vabaneda. Tuleb elada kasinat elu, hoiduda vereohvrist, olla taimetoiduline, täita teatud tabusid. Erinevatel gruppidel olid erinevad nõuded. Orpheuse pooldajad levitasid oma raamatuid. Pythagorlased arvasid, et kasinast elust üksi ei aita- tuleb ka filosofeerida. Pythagorlased räägivad, et pärast surma halavad lähevad Tartarosse ja nati halvad Hadesesse ja head lähevad õndsate saarele, kus on päike ja kuu. Eristub 3 suunitlust(matmisel ja surmajärgsusel): · Dionysos/Bacchos (hing ei sünni uuesti; vereohver nõutud);
annaabi.ee 
