Vanalajal tehti ju tööd varavalgest hilisõhtuni, et oma perekonda ära elatada. Julle liikus veel natuke edasi ning nägi lapsi. Nnende näod ja juuksed olid mustad ning seljas olid ainult väiksed kehakatvad riidejupid. Nad jooksid paljajalu ringi, kuid sellest olenematta olid nad siiski väga rõõmsad ja sõbralikud. Üks poiss võttis Julle käest kinni ning juhatas ta koopasse. Julle nägi midagi enneolenematut. Seal oli haavatud lohe, kes lamas oimetuna vereloigus. Ta nägi, kuidas viis poissi olid lohe ümber ning põetasid teda. Samal ajal, kui lohe võiles elu ja surmaga. Ta imestus oli suur, sest ta oli lohedest ainult lugenud ja legende kuulnud. Tal hakkas lohest kahju ning ta tundis, justkui lohe haavad oleksid talle endale hakanud mõjuma. Ta ei tahtnud lahkuda, kuid miski sindis teda. Koopast lahkudes suundusid nad teiste lastega mängima. Nad viskasid kivi ja jooksid võidu. Ühtäkki
mulle põsele musi ja kallistab mind ja lisab homme on ju laupäev! homme kooli minema ei pea! ;) Kustutab siis tule ja läheb ära. Kolmas Päev Ärkan puhanuna ning lähen alla tuppa, kui näen nutvat ema. Küsin kohe mis on juhtunud?? Ema ei suuda mulle isegi otsa vaadata, ning krahmab mu enda kaissu. Lõpuks suudab ta rääkida ja teatab, et kui sa väga soovid siis mine aeda, kuid ära sa ehmata! Ise lakkamatult nuttes. Teen ukse lahti kui näen, et isa lamab surnuna vereloigus. Hakkan kohe kiljuma, ning selle peale ärkab ka vend üles ja jookseb hingeldades alla. Ja siis küsib ka tema mis on juhtunud? Kui näeb nutvat mind ja ema. Näitame koos ukse poole. Vend ei taipa, aga kui ta ukse avab näeb ka tema, ning hakkab veelgi pöörasemalt karjuma kui mina. Siis näeme imestunult kuidas isa käsi tõuseb ja näitab viipekeeles meile sõna : OLGE ETTEVAATLIKUD! Viipekeele õppisime keelekoolis. Nüüd hakkame hoobilt kartma ja helistame päästeteenindusse
Sageli kaklesid nad kunsti üle ning van Gogh kartis, et Gaugain hülgab ta. 23. detsembril 1888. aastal ründas masendunud ja haige van Gogh Gaugaini raseerimisnoaga, kuid sattus paanikasse ja põgenes kohalikku bordelli, mida ta külastas viimasel ajal üsna tihti. Seal olles lõikas ta ära oma vasaku kõrva, mille pakkis ajalehte ning andis seejärel prostituudile, paludes seda hoolikalt hoida. Ta tuigerdas koju ning hiljem leidis Gaugain ta teadvusetult oma vereloigus lamamas. Van Gogh viidi haiglasse ning oli mitmeid päevi kriitilises seisus. Ta küsis alati ainult Gaugaini kohta, kuid prantslane hoidis eemale ning käskis teistel Vincentile öelda, et ta oli juba Pariisi tagasi läinud. Peale seda ei kohtunud kaks kunstnikku enam kunagi. Jaanuaris 1889 suundus Kollasesse Majja, kuid veetis järgneva kuu käies pidevalt haigla ja kodu vahet, kuna kannatas hallutsinatsioonide ja pettekujutelma käes. Märtsis teatasid linnaelanikud
Tõmbab umbes pooleni. Teeb teisega sama. Nikolai mõmiseb. Siis hiilib Heeska Nikolai pea juurde. Jääb mulje, et tahab teda kägistada. Kuid haarab pea alt tema portupee ning laualt mütsi ja mehed panevad ajama. Portupee kukub maha. Nikolai ärkab kohe üles ja tahab järgi joosta, kuid ei saa. Saapad segavad. Nikolai kukub ja lööb pea vastu pinki, millel ta magas. Lamab. Vaikus. Õde ärkab üles, läheb suuski kontrollima ja vett jooma. Tagasiteel libiseb vereloigus ja näeb venda. Vereloik pea all. Katsub keha. See ei hinga. Läheb vaikselt ema juurde. Äratab ta üles. ÕDE Ema, ema… EMA Mh… mis, mis kell on? ÕDE Mis kell? EMA Mis kell on? ÕDE Ma ei tea. EMA Ahah. ÕDE Ema! EMA Mis on, issand, kus isa on? ÕDE Isa.. EMA Oh, kes tuli? ÕDE Ema. EMA Mida? ÕDE Kolja on surnud. EMA 17 Kus, ah mis, mine magama. ÕDE Ema! EMA Ma tahan magada
jäid nad öömajale. Gabriel ehitas okstest ja lehtedest hurtsiku Agnesele peavarjuks, valmistas talle samblast pehme aseme ja soovis head und. Ta ise heitis jälle lausa taeva all puhkama. Agnes uinus seekord varsti, aga ta uni oli rahutu. Raske ahastav unenägu vaevas teda. Ta 319 nägi Gabrieli suure karuga mängivat. Käru oli esiotsa heas tujus, mahe ja meelitav. Äkisti sai ta aga vihaseks, tõstis käpa, lõi mänguseltsilise maha ja siis nägi Agnes Gabrieli suures, sügavas vereloigus ujuvat. «Gabriel!» karjatas Agnes hirmsas ahastuses ja ärkas unest. «Mis viga?» kostis Gabrieli rahulik hääl. Äkiline rõõmuvool tungis Agnesele pähe. Ta tõusis üles ja tõttas hurtsikust välja. Gabriel lamas poolistukile pirti najal. Kähinat kuuldes ja Agnest enese ees nähes kargas ta kõhe püsti ja küsis murelikult: «Mis sul on, Agnes?» Agnes lõi käed sõnalausumata seltsilise ümber ja surus teda ägedasti enese vastu. Siis alles