koosneb 4-st lülist. Kahesugused tundlad. Pea väga liikuv, peenekaelaga rindmikule kinnitunud suhteliselt suured liitsilmad, võib esineda ka 2-3 täppsilma. Tugev rindmik, rindmikulülid tugevasti kokku kasvanud. Keha pikkus 1mm-5cm. Pilt Elupaigad Hooned Eluruumid Aed Veekogud Raiestikud Metsad Karjamaad Niidud Toitumine Kahetiivalisi näeb tihti toitumas õitel kuid nende seas on ka palju verdimevaid parasiitputukaid. Sääselised - toituvad teiste loomade, enamasti selgroogsete verest. Kärbselised - toituvad seentest või taimeosadest: viljadest, lehtedest, nektarist. Parm ja sääsk Kärbselised Mõned liigid on väga viljakad ja kiire elutsükkliga. Näiteks emane äädikakärbes võib muneda kuni 500 muna. Areng valmikuni kestan 25 kraadi juures 8-10 päeva. Munad on umbes ühe millimeetri pikkused, valges. Kaitsekohastumused
valgest, meest ja rasvast • Kulmud-ripsmed värviti nõega, kasutamist leidis põsepuna ja ilumärgid. • Kortse siluti eesli piimaga 7x päevas – kümmeldi selles Keskaeg 4. Sajand • Kümblusvannid • Hammaste pesu • Kuningas pesi ennast üleni iga 3 nädala tagant, alamad harvemini – kardetakse katku – arvatakse, et pestakse kaitsekiht maha • Moes kahvatud näod – et seda saavutada, pandi ihu külge verdimevaid kaane 4 • Juuste blondeerimine – henna ( vasikaneerud, safran, astelherne õied) • Ei kantud punaseid juukseid – oli saatanast • Keha varvasteni kaetud • Värviline silmameik hilise keskajani • Egiptuse lainer Kosmeetoloogia Renessanss 15. saj • Kulmude ja laubajuuste väljakitkumine • Esimesed iluravi käsitlevad raamatud • Kõikide klasside naised võisid kasutada põsepuna ja näonaha toonijaid
Lend on hänilasel madal ja üles-alla lainetav. Lainleval laululennul tundub lind olevat kui nööri otsas. (Peksar, 2014) Joonis 1. Hänilane (http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=22) 1.2 Toitumine Hänilane on putuktoiduline lind, kelle toidulauale kuuluvad eelkõige kahetiivalised, väikesed ämblikud ja mardikad, aga ka puugid, rohutirtsud ja molluskid. Sageli liiguvad toitudes kariloomade seas või istuvad koguni nende seljas, et sealt siis verdimevaid putukaid püüda. Peamiselt ainult putukatest toitudes, on hänilane kasulik lind kõikvõimalike kahjurite hävitamisel. (Laurits, 2014) 1. 3 Sigimine ja areng Hänilane on rändlind, kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai alguses ning sügisel lahkub septembris. Hänilane on levinud kõigi oma alamliikidena kogu Euraasia tundra-, metsa-, stepi- ja kõrbevööndis ning mägismaade avamaastikel. Pesitseb vähemal määral ka Põhja-Aafrikas ning Lääne-Alaskas
Neid kasutatakse biotõrjes. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka (kõrvitsatriinu, kartulitriinu). Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kiililised keha ja tiibade mõõtmetelt suurimad putukad Eestis. Röövtoidulised, söövad nii vastsekui valmikustaadiumis teisi putukaid, sh meeleldi verdimevaid putukaid (sääsed, parmud jne). Suured vastsed saavad jagu isegi kullestest ja maimudest. Liblikalised - imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu. Enamus liike söövad taimset materjali, kuid mõnede liikide röövikud ka näiteks nahka, villa (koid!) jne. Valmikud mõnedel liikidel ei toitugi, samas leidub üksikuid vereimejaid. Nektaritoidulised liblikad on olulised tolmeldajad, osa spetsialiseerunud ööelanikeks, vastavad taimed ka
annaabi.ee 
