ilmneb eriti palju hilist vokaalide kadu rõhututes silpides, nii on perenaine perenain, parandatakse parants. Vokaalide kadu haarab ka grammatilisi tunnuseid. Nii on lõunamulgis sarnastunud alale- ja alalütlev, küläl tähendab nii "külale" kui "külal", mitmuse 1. pöörde lõpp võib olla m: annam "anname", nud-partitsiibi tunnus n: kazun "kasvanud", hilise kaasaütleva lõpp võib olla k, -g: samleg "samblaga". · Asesõnades ja mõnedes sagedastes verbivormides esineb esisilbi järel vokaalide vahel n-i kadu. Sellepärast on mina mia ~ mea, sina sia ~ sea, pane pa ja mine me. · Sage häälikuline joon, mis eristab Mulgit teistest eesti murretest ja lähendab liivi keelele, on sulghäälikute geminatsioon (pikk või ülipikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi) nasaalide (ninahäälikute) liikvidate (sulahäälik) järel, nt kenelette "kõnelda, rääkida", parantte "parandada", ütteltti "üteldi".
tunnus (ta olna) jt • Näiteid kirjakeeles 18.-19. sajandist, varieeruvus suur (ka tänapäeval varieerub) Potentsiaal • Tänapäevaks kadunud, ajalooliselt ne-tunnuseline • Väljendanud võimalikkust • Vanas kirjakeeles on üksikuid jälgi 17. sajandi tekstides: olnes, saanes • Kadumist seostatud kvotatiivi tekkega 24. Pöördelõppude kujunemine eesti keeles. Pöördelõppude taandumine. Eitussõna tarvitusele tulekuga jäid pöördelõpud ära eitavates verbivormides ja isikut anti edasi asesõnaga (vrd en laula - ma ei laula). Häälikukadude tõttu lakkasid enamikus käskiva kõneviisi vormides olemast esialgsed pöördelõpud. • Pöördelõpud kujunenud ajalooliselt personaalpronoomenitest • 1SG: -n < -*m < -*m(V) • 2SG: -D < -*t < -*t(V) [NB! *tinä > *sinä] • 3SG: -B < -*p < -pi~-βi < *pA (oleviku partitsiip) (vanem tunnus -sen) • 1PL: -me < -*mmek < -*(k)mek • 2PL: -tˇte < -*ttek < -*(k)tek
o liivi keel: 23 võimalikku ühist sõna, sarnased hääliku- ja vormijooned, muutumistendentsid. Hääldus a, ä – e alates III silbist, nt ollive ‘nad olid’. See põhjustab mulgi murde heleduse; hiline vokaalide kadu rõhututes silpides, nt pernain ‘perenaine’; ka grammatilistes tunnustes: külal ‘külale’, ‘külal’ jne. n-i kadu esisilbi järel vokaalide vahel (pronoomenites ja sagedastes verbivormides), nt mia – mea ‘mina’; klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt kõneltte ‘kõnelda’; konsonantide epenteetiline palatalisatsioon: selge i hääldub tüvekonsonantide ette i- ja mõnedes e-tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits ‘laps’; palatalisatsiooni puudumine, nt nänni ‘ema’, äti ‘isa’; Tarvastu, Paistu järgsilpides e – a, nt obeza ‘hobused’; Morfoloogia
annaabi.ee 
