Rooma asutasid kaksikvennad Romulus ja Remus, nende ema Rhea Silvia ja isa Mars. Kaksikvennad heidetakse usurpaator Amuliuse käsul Tiberisse. Nad kasvatab üles emahunt(Lupa Capitolina), seejärel kasvatab neid karjane Faustulus ja tema naine Acca Larentia. Kui poisid suured, panevad uuesti võimule oma vanaisa Numitori. Auspiitsid eelistasid Romulust linna asutajana.Tapab Remuse kui too pilkab(naerab ta üle) teda. Seda vennatappu peeti kodusõdade sümboliks. Hilisemal ajal idealiseeriti Romuluse valitsemisaega. Romulus tõmbas maha püha linnapiiri. Areng pikk ja vaevarikas. Rooma jääb pikaks ajaks üheks Latiumi linnaks.Nimetatud ka Septimontium. Tabu: ei tohtinud kanda relva müüri sees, surnud matta väljaspool linna(mnt ääres), sõjalised mängud/toimingud ka väljaspool. Kuningate ajajärk: 753 eKr – 590 eKr.
Annaks jumal, et ta ei kaoks. Mina olin Jüri Üdi. Kaini ja Aabeli lugu on lugu vendade rivaliteedist, mis päädib ühe - Aabeli, surmaga. Erinevalt Kaini maaviljaohvrist osutus Aabeli poolt toodud vereohver Jumalale vastuvõetavaks. Me ei tea, kuidas Jumal oma meelehead väljendas, ega sedagi kuis asjaosalised sellest aru said. Küllap oli tegemist mingi välise igapäevase heaoluga seotud märgiga, arvata et viljakuse, jõukuse ning majandusliku heaoluga. Peale vennatappu ei lubanud Jumal Kainile kätte maksta, Kain aga läks ja rajas linna. Piibel ei räägi midagi vendade varasemast rivaliteedist, mille Aabeli tapmine lõpetas. Nii esineb Jumal selles loos kui inimestevahelise rivaliteedi reeglistaja ja piiraja kuid mitte peataja ega takistaja. Tõenäoselt ei olegi inimeste vahelist rivaliteeti võimalik peatada. Seda on võimalik vaid reeglistada. Jeesus on Jumala kõige ilmseim katse inimestevahelist rivaliteeti peatada, aga täna
Sellised meeleolud väljendusidki nende näidendites. Nende näidendite keskne tegelane erakordne isik, titaan, kes heidab väljakutse kogu universumile. Enamasti need kangelased ka jumala vastu mässajad. Byronil Kain peategelaseks, Shelley'l Prometheus, kes samuti jumalate vastu mässu tõstis. Shelley'l erinevalt müüdist ei ole Prometheuse leppimist olümpialastega, vaid Shelley pidas tema mässu niivõrd kauniks, et pani selle igavesti kestma. Byron tõlgendas Kaini vennatappu sellega, et Kaini ei rahuldanud poliitiline olukord taevas. Need näidendid olid antikristlikud. Shelley seletas seda draamakunsti seaduspärasusega (ebadramaatilisus). Shelley't huvitas väga itaallaste religioossus, olemus, nägi nendesse siira lapseliku usu koos eksisteerimist raskete pattudega need olid omavahel ühendatud. Itaallased alati valmis siiralt kahetsema, alandlikult kahetsema, aga nad olid võimetud elama korralikult. Usuelu oli väga reljeefne.
annaabi.ee 
