HUNT Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel. Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba. Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamis...
primaarne (valge vares, kärnane lammas, vana kala, hilpharakas jne). Inimene > teine inimene. Sellises kujundis nimetatakse inimest tavaliselt ameti-, sugulus- vm suhte kaudu: vaga isa, vedel vend, kadunud poeg jne. (Õim 2001B) Inimene > pärisnimi. Siin on liitsõna põhikomponendiks üldlevinud eesti (või muu kirjeldatava rahvuse) eesnimi ja inimese iseloomujooned väljenduvad fraseologismi atributiivses komponendis: venivillem, kubujuss, saksa Mihkel, sitavanka (vene Ivanist), onu Sam (ameeriklane) jne. Eesti mehenimedest on kujundiloomes sagedasemad olnud Ants, Jaan, Jaak, Mats ja Kusti (pudruants, ilmjaan, jupijaak, maamats, kõõmakusti), naisenimedest Kai, Leenu, Liisu, Mari, Triinu (räpakai, pläraläraleenu, piripilliliisu, salgumari, tuhkatriinu). Pärisnimi on kasutusel üldnimena ka sõnapaarides (Minnid ja Mannid, Jukud ja Jaanid) ning üksikult (koljat koljatikasvu mees, Juku poiss, laps)
Kaltsakat kutsutakse hilpantsuks, kaltsukustiks, kaltsutriinuks. Rohkesti on halvustavaid nimetusi rumala inimese kohta: tobehans, jobujaak, tuhajuhan, tobujuss, juhmjüri, tojajüri, ahjuleeni, lollmats, tuhkmats, taaripärt, kitsivillem. (Mäearu 2002: 29 30) Iseloomuomaduste, käitumise või päritolu järgi nimetamine Hakkajat ja osavat meest nimetatakse ilmjaaniks, mannetut pupujukuks. Tühine tegelane on luhvtikusti. Kiire ja hooletu inimene on purtsakadri, pikaldane ja aeglane on venivillem. Jonnija kohta öeldakse jonnjaagup. Kuri naine on nõiaella. Mitmeid nimetusi on saanud virisev laps: jõmmajüri, piripilliliisu möiramari, vääksvillem. Rohkesti nimetusi on lobiseja kohta, näiteks turukadri, ladrakai, lorileenu, pläraläraleenu, pudruandres, jutujaak. Tühja jutu tegija on käojaan. Pealekaebaja on kaebejaak, manguja on mukerjaan. Kiitlejat kutsutakse kelkants, jõudejaak, jõudejüri. Naljahammas on pulmajüri, naljamats, narrimart, naljamärt
Villu tegelaskuju on väga autobiograafiline. Mõisas tekib konflikt, sest ta ei sobi sinna oma tausta tõttu (Kukulinn). Siis kui Villu enda eest seisab, siis üks mõisahärra annab Villule kaikaga hoope ja saab ühe hoobi pähe ja selle tulemusel Villu kaotab terve mõistuse. Lõpeb sellega, kui Villu istub ühe Kukulinna maja trepil pilk kaugusesse. Jõuab ringiga Kukulinna tagasi, tal ei ole selle eest pääsu. Realism - jõuame ikka sinna tagasi, kust me pärit oled. Venivillem sellest teosest tulnud. Teose nimi on "Vari", sest siis kui Villu kuuleb kohinat, siis see tähendab tema jaoks vabadust, aga ta ei püüdle selleni, sest mets on ees. Nagu Juhan Liivil endalgi- kõik tundus nii kättesaadav, aga samas jäi kättesaamatuks. Mets on oluline sümbol Liivi teostes. Eduard Vilde (1865-1933) Esimene professionaalne kirjanik. Esimene, kes kirjutamisega end ära elatas. Päris mõisateenijate perekonnast. 18ndal eluaastal alustas ajakirjanikuna. Rändab Euroopas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
