inkvisitsiooni kohtu protsetuuri põhiline lüli. Inkvisiitor valmistas end arreteeritu ülekuulamiseks väga suure hoolega ette. Kõigepealt tutvus ta tema elulooga, otsides eleest välja kõigud, millistest kinni haarates ta lootis oma ohvri murda. PIINAMINE Kui inkvisiitorid jõutsid järeldusele, et veenmise , ähvarduse ja kavaluse abil ei ole võimalik murda süüdistatava tahet, siis lasti käiku vägivald ja piinamine. Piinakambri riistastik oli üpris kesine: peksu- ja venituspink, nuudid. Sagli piinati vee ja näljaga. Pärast piinamist ravis arst haavad jällegi terveks, sest tuleriidal pidi ketser olema vigastusteta. KOHTUOTSUS Inkvisiitorid kas võitsid või jäid kaotajaks. esimesel juhul oli süüdistatav andnud neile vajalikud vastused, tunnistanud ennast süüdi, taganenud oma vastakatest vaadetset, leppinud kirikuga. Teisel juhul oli süüditatav jäänud kindlaks oma süütusele. Tegelikult ei mõistnud inkivsitsioon oma ohvreid õigeks
Selle saavutamiseks küsis inkvisiitor süüaluse käest mitmeid küsimusi, mis võisid olla täiesti erivaldkondadest, seda tehti põhjusega. Nimelt prooviti süüalusest segadusse ajada, et see siis vea teeks ja süü üles tunnistaks.20 Ülestunnistuse saamiseks kasutasid inkvisiitorid ka väga ebainimlikke võtteid piinamist. Ohvrile näidati piinamisriistu, et hirmutada teda sellega, mis teda ees ootab, kui ta ülestunnistust ei anna. Piinakambrisse kuulusid peksu- ja venituspink, nuudid. Piinati ka vee, nälja ja januga. Pärast piinamist raviti ohvri haavad jälle terveks, kuna tuleriidale minnes pidi süüalune terve olema. 2.2.3 Kohtuotsus Lõplik otsus tehti tavaliselt teatavaks pidulikul üritusel- autodafee. Üks või kaks päeva enne tseremooniat loete süüalusele veel ta süüdistused ette, et tal oleks veel viimane võimalus oma süü üles tunnistada. Tavaliselt seda aga ei juhtunud, sest see, kes oli kogu protsessi
Inkvisiitoriteks olid enamasti dominiiklased, aga ka frantsisklased ja mitmed teised. Süüdi mõistmiseks oli vaja kas ülekuulatava ülestunnistust või siis kahe tunnistaja tunnistust. Piinamise küsimus ketseriprotsessidel - Ülestunnistuse saamiseks kasutasid inkvisiitorid ka väga ebainimlikke võtteid piinamist. Ohvrile näidati piinamisriistu, et hirmutada teda sellega, mis teda ees ootab, kui ta ülestunnistust ei anna. Piinakambrisse kuulusid peksu- ja venituspink, nuudid. Piinati ka vee, nälja ja januga. Pärast piinamist raviti ohvri haavad jälle terveks, kuna tuleriidale minnes pidi süüalune terve olema. Kohati aga kaheldi piinamise efektiivsuses, sest valu hirmu ees võidi ka niisama end süüdi tunnistada ning süütuid inimesi ei oleks tohtinud tegelikult hukka mõista. Samas ei usutud ka, et inimesed end ketserluses süüdi tunnistaksid, kui neid ei hirmutata. Enamasti rakendati piinamist raksemate kuritegude puhul.
annaabi.ee 
