Kalevipoeg Kalevipoeg hakkas ujuma Põhja poole üle Soome Lahe, et jõuda Soome, kuhu tuuslar oli Kalevipoja ema viinud. Kalevipoeg peatus sammaldunud kivil, et puhata. Kalevipoeg märkas peenikest rannapiigat ning nad rääkisid natuke ning siis emblesid. Rannapiiga hakkas appi hüüdma ning teda kuulsid tema taat ning eit. Taat tõusis voodist üles, haaras vembla ning jooksis sündmuskohale. Nähes Kalevipoega pillas ta hirmust aga vembla maha. Taat küsis Kalevipojalt et kust ta pärit on ning Kalevipoeg vastas, et ta on Kalevi ning Linda poeg. Kuuldes seda, hakkas rannapiiga Kalevipojale lähemale liikuma kuid ta libises ning kukkus vette, kus ta uppus. Kalevipoeg üritas teda päästa, kuid see ei õnnestunud. Kalevipoeg jätkas oma teekonda Soome poole. Eit ja taat aga valmistasid rehad mille pulgad olid terasest, varred vasest ning käepidemed rauast ning hakkasid nendega merd riisuma, et oma tütart leida. Esiteks
Uinudes tahab ta parajasti silmi laugutada, kui tütarlapse kena laul talle kõrva tungib. Kalevipoeg meelitab vastulauluga piigat enese poole, kartes astub tütarlaps samm-sammult ligemale ja istub viimaks noore mehe kõrvale. Enne kui koit tõuseb, olid noored südamed ennast ühendanud. Äkitselt kui unenäost ärgates hakkab piiga kiljuma, vanemad arvavad kisa esiteks unenäoks, siis kargab Saare- taat asemelt, sasib vembla kätte ja tormab vaatama, mis tütre kisa sünnitanud. Võõra mehe tugev kuju kahandab tema julgust, tütar ei julge pisarais silmi tõsta, aga Kalevipoeg, eksitust märkamata, küsib kohkumata, kas ehk Soome tuuslar eile õhtul siit mööda sõudnud. Saare-taat ei ole teda näinud. Ta küsib Kaelvipojalt kust maalt ja soost noormees sündinud. Kalevipoeg räägib oma päritolust, aga saades isa ja ema nime avaldatud, kohkub tütarlaps, tuigub kaldaservale ja kukutab ennast sealt merre
metsa poole. Esimeste puude vahel jäi ta silmapilguks seisatama ja kraaksus kolm korda kui vares. Samasugune hääl vastas üsna ligidalt. Varsti ragisesid kuivad oksad kellegi jalgade all ja Priidu kuju ilmus kui tont põõsaste tagant. «Pane mind nüüd maha!» sosistas Mai. «Ei, nüüd on rutt taga,» vastas sepp ja pistis hiiglasammudega pimeda metsa sisse jooksma. Vaene Priidu! Niisugust jooksu ei olnud ta veel eluajal katsunud. Tal ei olnud peale tubli vembla midagi kända, aga ta jõudis suure vaevaga sepale järele, kelle sammusid kallis koorem ei raskendanud, vaid tiivustas! 9 Põgenejad võisid vahest tuhat sammu jooksnud olla, kui sepp tähele pani, et Priidut enam tema kännul ei olnud. «Priidu ae, Priidu!» hõikas sepp seisma jäädes ja tagasi vaadates. 199 Kaugelt vastas valus oigamine; sinna tõtates leidis Villu, et Priidu ennast puu najale toetas ja külgi hõõrus. Ta lõõtsutas nii kangesti, et vaevalt häält sai teha
annaabi.ee 
