Õnneks tuulutasid Eesti Jalgratturite Liit ja Tartu Ülikooli Spordiklubi pisut rahakotte. Kui Treier lennujaamas pagasit ootama hakkas, paiskas konveier välja vaid rõivakoti. Kogu sportlik varustus jalgratas, jooksud, jõujoogid ja taastusvahendid kadusid rohkemaks kui nädalaks. Lugu oli üsna hull. Treier sai küll klubilt ratta, kuid see ei vastanud tema mõõtudele. Lisaks ei sobinud Itaalia klubi spordijook Treierile, tõmbas kõhu krampi, ja nii kihutaski eestlanna velotuuril vaid allikavee najal. Vaatamata ratta puudumisele ja sellele, et ta ei jõudnud end velotuuriks vormi ajada kiirustreeningud jäid tegemata , tõusis Treier tiimi liidriks. Kahel korral mahtus ta etappidel esikümnesse ja oli kokkuvõttes kaheksas. Sellega lisandus Treierile UCI punkte ja ta tõusis esmakordselt maailma edetabeli 71. kohalt kõrgemale. Nädal hiljem sai treier oma esimestel maanteesõidu maailmameistrivõistlustel grupisõidus kahekümnenda koha
panna. Selline olukord ei võinud kesta ja rattasõidu arengus pöörati uus lehekülg. Velotuurid muutusid traditsiooniliseks ja juba sai hakati pidama meistersportlaste nimistuid. Rattasport sai endale kindlad raamid ja organisatsiooni, kui etteotsa valiti Feliks Lokk. Soovijad võisid juba leida ka kodumaised sõiduriistad istumise alla. Levima hakkasid tänavasõidud, jõuproovid staadionitel ja mujal. Tuli peale uus põlvkond, kes said ennast kohe proovile panna uues suurepärases Balti velotuuril. Pealinna kõrval hakati usina treeningtööga tegelema nii Tartus, Pärnus, Narvas, Viljandis ja teistes keskustes. 1965 aastaks oli meil 120 meistersportlast. Heade treenerite abiga viidi eestlastest ratturid üleliidulisse tippu. 1966. aastal oli 5 Eesti ratturit MM- võistlusel. 1965 valiti Eesti NSV rattasporti juhtima energiline Oleg Sapozinin, kes suutis meie ratturid viia olümpiani välja. Rattasõiduga hakkasid tegelema teisteseas Aavo Pikkuus, Erika Salumäe, Jaanus Kuum,
operatsioonijärgselt France velotuuril. Salvo alustas sportkiivrite asendades kõik varasemad suurus.Veeava kiivri ülaosas taha pingutades