Ikka tema! VANAEMA (ägades): Ma teadsin! Ma tundsin, ta oli lähedal! MARGUS (Tiinat kandes): Oh jumal! Tiina! Tuled sa nõnda! Ja mina... (hääl murdub) m i n a olen su tapja! TIINA (peaga jaatades): Jah! Ma tänan sind, Margus! MARGUS (on Tiina õrnalt istuma pannud, tema ette maha langedes, meeleheitlikult): Kõigest sest, mis seni oli, ei olnud veel küllalt! Nüüd olen ma sind ka veel püssiga lasknud!... (Nutab.) TIINA: Ära nuta, Margus! Sina sina ei ole ju süüdi!... Vellekesed!... Vellekesed olid näljas, ei tahtnud enam sõna kuulda! Siis... (Toibudes ja igaühele otsa vaadates.) Oh! Nüüd olen ma jälle siin, kus ma... kus ma õnnelik olin! Ja... kõik olete jälle mu ümber! (Püüab naeratada.) Ah, Margus, mul ei ole enam palju aega... Ma tänan sind! Kõige eest! See on minu viimane õnn... et sinu käsi minu viletsusele ja vaevale otsa peale tegi!...Margus, ma armastansin sind ja armastan sind ikka ja igavesti! (Tema
Ikka tema! VANAEMA (ägades): Ma teadsin! Ma tundsin, ta oli lähedal! MARGUS (Tiinat kandes): Oh jumal! Tiina! Tuled sa nõnda! Ja mina... (hääl murdub) m i n a olen su tapja! TIINA (peaga jaatades): Jah! Ma tänan sind, Margus! MARGUS (on Tiina õrnalt istuma pannud, tema ette maha langedes, meeleheitlikult): Kõigest sest, mis seni oli, ei olnud veel küllalt! Nüüd olen ma sind ka veel püssiga lasknud!... (Nutab.) TIINA: Ära nuta, Margus! Sina sina ei ole ju süüdi!... Vellekesed!... Vellekesed olid näljas, ei tahtnud enam sõna kuulda! Siis... (Toibudes ja igaühele otsa vaadates.) Oh! Nüüd olen ma jälle siin, kus ma... kus ma õnnelik olin! Ja... kõik olete jälle mu ümber! (Püüab naeratada.) Ah, Margus, mul ei ole enam palju aega... Ma tänan sind! Kõige eest! See on minu viimane õnn... et sinu käsi minu viletsusele ja vaevale otsa peale tegi!...Margus, ma armastansin sind ja armastan sind ikka ja igavesti! (Tema silmad vajuvad kinni, kõne muutub
MARGUS (Tiinat kandes). Oh jumal! Tiina! Tuled sa nõnda! Ja mina... (hääl murdub) mina olen sinu tapja! TIINA (peaga jaatades). Jah! Ma tänan sind, Margus! MARGUS (on Tiina õrnalt istuma pannud, tema ette maha langedes, meeleheitlikult). Kõigest sest, mis seni oli, ei olnud veel küllalt! Nüüd olen ma sind ka veel püssiga lasknud!... (Nutab.) TIINA. Ära nuta, Margus! Sina - sina ei ole ju süüdi!... Vellekesed!. Vellekesed olid näljas, ei tahtnud enam sõna kuulda! Siis!... (Toibudes ja igaühele otsa vaadates.) Oh! Nüüd olen ma jälle siin, kus ma... kus ma õnnelik olin! Ja... kõik olete jälle mu ümber! (Püüab naeratada.) Ah, Margus, mul ei ole enam palju aega... Ma tänan sind! Kõige eest! See on minu viimane õnn... et sinu käsi minu viletsusele ja vaevale otsa peale tegi!... Margus, ma armastan sind ja armastan sind ikka ja igavesti! (Tema silmad vajuvad
annaabi.ee 
