Antud tüüp ,,Eesti Rahvalaulu antoloogias" puudub, kuid Interneti allikas http://www.clubrapid.com/song/68623 väidab, et 1908. aastal laulsid Ann Tsingel ja Reet Tahvel ,,Vihmaloitsu" Helme Vihmakene, vellekene, kihelkonnas, Riidaja vallas. saokene, sõsarakene, Kui aga lähtuda ainult ,,Eesti uukene, omatsekene! Rahvalaulu antoloogiast" siis tegemist peaks olema tüübiga, mis kuulub loitsude Mine üle, vihmakene, hulka, täpsemalt tüüpi sõnad
kooskõla. Värsiread ei jagune salmidesse (nagu oleme harjunud nägema uuema aja lauludes), vaid rühmituvad parallelismi abil eri pikkusega värsirühmadeks. Järgmises näites koosneb esimene parallelismirühm kahest, teine kolmest värsireast. · Sõnu ühendab värsis algriim sarnas(t)e algushääliku(te)ga sõnade kasutamine värsireas. Mul on väike vellekene, põlve pikku poisikene. Ta teeb toa tuule peale, maja marja varre peale, koja kobrulehe peale .. · Värsimõõt näitab, kuidas tekib tekstis korrapärane rütm, mis eristab laulusõnu proosast. Tavaliselt koosneb värsirida kaheksast silbist, mis jagunevad nelja rõhualasse ehk värsijalga. Igas värsijalas on koht kahele silbile. Värsijala esimene silp on tugev, tavaliselt kostab selle
Teda esi- neb peamiselt Kagu-Eestis ja ta on võetud looduskaitse alla. Orhideelised käokeel, käopõll ja käoraamat kuuluvad samuti looduskaitse alla. 2. Kägu kukub kasesalus nii et kajab laas, suvel samas metsaalust käopõll kaunistab. Lehed on tal sedamoodi nagu põllesiilud, õied rohekollast tooni põõsa varjust piilub. q Käo teretamine Rahvalaul Kägu kukub kuuse otsas, kukku! Tare lävel tamme otsas, kukku! Tere, väike vellekene, kukku! Punapõskne poisikene, kukku! Ma toon sooja suvekese, kukku! Kibe kiini-ajaksese, kukku! Toon sull' kauni kannikese, kukku! Lõhnavlehte lillekese, kukku! Kukkukukku, leib lukku, võti vanamoori tasku. Kes meil kukub kuue pääle või laulab laia lindi pääle? Kägu meil kukub kuue pääle, lõo laulab laia lindi pääle. Kes läits kukkudes kuusikusse, lauldes laane latvadesse? Kägu läits kukkudes kuusikusse, laulurästas laanedesse.
annaabi.ee 
