valgustest, mida inimene tunneb, ja siis neist, mida inimene veel ei tunne. Alguses väga ere valgus ehk rikaste valgus. Valgus ütles selle valguse kohta: " Inimesi ähvardab pimedaks jäämine, kui nad liiga kaua elavad selle kiirter, mis ei jäta ruumi mmahedaile ja sõbralikele varjudel" Seejärel sattusid nad vaeste valgusesse, seal tundsid ennast lapsed väga koduselt. Siis jõudsid nad ilusa luuletajate valguse juurde, mis neile väga meeldis, sest see veikles kõigis vikerkaarevärvides. Siis jõudsid nad õpetlaste valguse juurde, mis asetseb tuntud ja tundmatute valguse piiril. Lõpuks jõudsid nad ühtlase, laikudeta musta valguse ruumi, mida meie nimetame pimeduseks, ning seal ka uinusid. Kui nad olid juba mõnda aega Valguse palees olnud, läksid nad kalmistule Sinilindu otsima. Alguses nad kartsid, et südaööl tulevad surnud maa alt välja ja hirmutavad neid ning on luukered ja koledad. Aga nii kui nad nägid, mis tegelikult
Esmalt pidid nad mööduma kõigist valgustest, mida inimene tunneb, ja siis neist, mida inimene veel ei tunne. Alguses väga ere valgus ehk rikaste valgus. Valgus ütles selle valguse kohta: " Inimesi ähvardab pimedaks jäämine, kui nad liiga kaua elavad selle kiirtel, mis ei jäta ruumi mahedaile ja sõbralikele varjudel" Seejärel sattusid nad vaeste valgusesse, seal tundsid ennast lapsed väga koduselt. Siis jõudsid nad ilusa luuletajate valguse juurde, mis neile väga meeldis, sest see veikles kõigis vikerkaarevärvides. Siis jõudsid nad õpetlaste valguse juurde, mis asetseb tuntud ja tundmatute valguse piiril. Lõpuks jõudsid nad ühtlase, laikudeta musta valguse ruumi, mida meie nimetame pimeduseks, ning seal ka uinusid. Kui nad olid juba mõnda aega Valguse palees olnud, läksid nad kalmistule Sinilindu otsima. Alguses nad kartsid, et südaööl tulevad surnud maa alt välja ja hirmutavad neid ning on luukered ja koledad
„Pöördtoolitund” põhinenud monotükk Heino Mandriga (1979) –, ning jätkus ka 1980ndatel. Külalislavastaja Adolf Šapiro tundlikud ja kujundiküllased Tšehhovi lavastused 1970. aastate alguses – „Kirsiaed” (1971 Noorsooteatris) ja „Kolm õde” (1973 Draamateatris; seda mängiti 1973–1975 ja 1977–1981) – kinnitasid psühholoogilise teatri elujõudu ja paindlikkust. „Kirsiaia” puhul võlus lava- atmosfääri elektriseeritus, 37 kirkus ja vaheldusrikkus; selles veikles nii absurdi kui ka irooniat. „Kolme õde” väärtustas koomilise ja traagilise süntees, absurd kõrvuti tõsielurealismiga, värsked ja ootamatud lavakujundid, veenvad rollisooritused. Näitlejatena on Šapiro Tšehhovilavastustes end teatrilukku mänginud Mikk Mikiver (Lopahhin ja Veršinin), Ants Eskola (Gajev ja Kulõgin), Jüri Järvet (Firss ja Tšebutõkin), Velda Otsus (Šarlotta), Linda Rummo (Ranevskaja), Ita Ever (Maša), Mari Lill (Anja ja Irina), Juhan Viiding (Tusenbach) jt
HAMLET: Las läheb habemeajaja juurde ühes sinu habemega. Palun, mine edasi. Temale anna nalja või roppust, muidu ta jääb magama. Mine edasi, Hecuba juurde. KOLMAS NÄITLEJA: Kuid kes oo õud! kes oleks näind seal sõgestunud kuningannat HAMLET: "Sõgestunud kuninganna"? KOLMAS NÄITLEJA: kes paljajalu jooksis, needis tuld, peast silmi nuttes, ümber selle pea, kus äsja veikles diadeem, vaid narts ja kleidiks ümber kurnat niue tekk, mis haarat ähmiga. Kes seda näind, see mürki kastet keelel reeturiks Fortuna-hoora oleks kuulutand. Ent oleks jumalad Hecubat näind ja kuulnud naise valukarjatust, kui Pyrrhos tükeldas ta silme all ta kaasat mõnitaval õhinal kui üldse maisest asjust hoolivad
annaabi.ee 
