unistustele. Taoliste kontrastsete ümberlülitustega tuli Saatpalu suurepäraselt toime. Kehakeel ja miimika olid üsna professionaalselt vanapoisist lavatöötaja rolli sätitud. Alguses valitses suhteline abitus, tagasihoidlikkus ja kinnised õlad, hiljem muutus näitleja raevukaks ning äkiliseks toreadooriks või graatsiliseks baleriiniks. Oma pisut koguka kehaga laval ringi karates suutis Saatpalu oma tantsud väga koomilisteks muuta. Sageli esines erinevatel kirjeldamistel palju kätega vehkimist ja kandvaid pause. Kuna Lauri Saatpalu on ka hea laulja, suutis ta suurepäraselt esitada väga erineva kaliibriga palasid: Eduard Khilist ja Jaan Tättest Rigoletto ning Carmenini välja. Samas säilitas ta lavamehe kohmakuse jäljenduse ja esitused olid vägagi tragikoomilised. Oma mahlaka baritoniga suutis pikaaegne laulumees publikut nii lummata kui ka lõbustada. Üldiselt on ,,Rekvisiitori tähetund" midagi hoopis alternatiivset klassikalisele teatrile. See loob
Selline kõnnak oli omane Suurbritannia peaministrile Winston Churchillile. Mõtlejapoos esineb inimestel, kes üritavad pingsalt mingile probleemile lahendust leida, seda iseloomustab langetatud pea ning käteseong selja taga. Sellises hoiakus inimene liigub enamasti väga aeglaselt, aeg-ajalt ka seisatades. Kõndimisviis, millega püütakse ümbritsevatele mõju avaldada ning mis väljendab rahulolu ja kõrget enesehinnangut kujutab endast püstist lõuga, liiga hoogsat kätega vehkimist ning põlvedest kangeid jalgu. Selline kõnnak oli iseloomulik Itaalia diktaatorlikule peaministrile Benito Mussolinile. Kätlemine on muistse tervituskombe modifikatsioon. Kuigi see on üldlevinud komme, esineb selles rahvusele iseloomulikke erisusi. Prantslased suruvad kätt nii ruumi sisenemisel kui ka väljumisel, sakslased ühe korra, osa aafriklasi aga väldivad kätlemist, omistades sellele halba tooni
10 abli võib olla palju tähtsam kui sõnad. Tunnetage olukorda: jaapanlased on väga intuitiivsed ja nad tabavad sel moel meie tõelisi tundeid. Zestid ja näoilmed Nii Jaapanis, Hiinas, Koreas, Tais kui ka Indoneesias kasutatakse suhteliselt vähe märgikeelt. Kui te kaldute kätega vehkides kõnelema, peate seda teadlikult maha suruma; enamaste peetakse sellist vehkimist liialdamiseks ja see tekitab üllatust, naeru ja vahel jäist uskumatust (kuid alati koos naeratusega, mis toob näole väga kummalise ilme!). Tõtt-öelda ei pruugi naer olla reaktsiooniks millelegi lääne inimese mõistes naljakale (teie naljadest ei saada alati aru). Sageli on itsitamine piinlikkuse väljendus, kui asiaadid millestki aru ei saa. Sage naeratamine aitab päeva üle elada ning kõigel meeldiva ja leebena püsida. Silmapilgutamist, vilistamist ja
annaabi.ee 
