jutustama, siis naera kas või lõhki. Petsorin oli keskmist kasvu; tema sale,peenike piht ja laiad õlad andsid tunnistust tugevast kehaehitusest, mis on võimeline tundma kõiki ränduri elu raskusi ja kliimavahetusi ning millest pole jagu saanud pealinnaelu kombelõtvus ega hingelised tormid. Kandis pimestavalt puhast pesu, mis andis mõista korraliku inimese harjumusi. Tal olid kahvatult peenikesed sõrmed. Petsorini kõnnak oli hooletu ja laisk, ei vehelnud kätega, mis peaks olema kinnise iseloomu kindel tunnus. Grigori oli umbes kolmekümne ringis mees. Petsorini naeratuses oli midagi lapselikku. Tema nahk oli naiselikult õrn, lokkis blondid juuksed piirasid kahvatut, suursugust laupa. Vurrud ja kulmud olid musta värvi, pisut püstine nina, pimestavalt valged hambad ja pruunid silmad. Petsorin oli suur naistemees, ta oskas väga hästi mesijuttu puhuda ning sellepärast meeldis ta naistele
on väljakasvanud duellimõõgast. Tegemist on torkerelvaga, mille tabamispiirkonna moodustab kogu keha. Torkeid fikseerib fiksaator. Espadron kaalub kuni 500g, tema kogupikkus on 105cm, tera pikkus on 88cm, laius 4mm ja paksus 1,2mm. Tegemist on torke- kui ka löögirelvaga. Tabamispiirkonnaks on ülakeha, mida katab elektrit juhtiv vest. Tabamispiirkonda kuulub ka pea. Torkeid fikseerib fiksaator. See relv on väljakasvanud ratsaväelaste mõõgast, seetõttu on sellega seniajani vehelnud üksnes mehed, naistel oli esimest korda lubatud espadroniga vehelda 2004. aastal. Aparaat, mis fikseerib torkeid, töötab 12V pinge all. Floretis ja espadronis on määrav osa kohtunikul, kes analüüsib fraasi (fraas - vehklejate tegevus, mida kohtunik on kohustatud lahkama ja selle põhjal otsustama, kes on sooritanud torke ning võidab) ja alles siis otsustab, kellele läheb torge kirja. Reeglid
,,Du kleiner Schinder!" ,,Härra direktor, härra direktor!" hädaldas õpetaja, ,,nüüd vastas ta õieti, mina ise küsisin võõriti." Alles nüüd taipas härra Maurus, mis ta teinud, ja klassi poole pöördudes ütles ta sellele eesti keeli, kuna ta ise üle prillide vahtis: ,,Nüüd te näete, kui loll see sakslane on. Nõnda on olnud ta seitsesada aastat." Ja vähe puudus, siis oleks ta oma parema käe harakil sõrmedega silmade ees vehelnud, et sellega tähendada: tal on arust puudus. Aga õigel ajal langes tal käsi tagasi, raputas ainult oma halli pead ja ütles: ,,Ja minu väike hea poiss pidi selle sakslase pärast ilma asjata peksa saama! Aga meie oleme ikka sakslase pärast peksa saanud, ikka tema pärast. Häbi! Võtke sellest õpetust!" Ja õpetaja poole pöördudes lisas ta saksa keeli: ,,Nüüd võite jätkata, ma ütlesin neile kõik." Ütles ja läks
annaabi.ee 
