elävät vaim, kes saat ümbruskonda õnnetust ja kurja, kuid ka vahel hääd. Temä seen om päämiselt tulevaim ning tä om Urvaste koolimaia jõba mitu kõrda palutanu. Nimi on tulnudki sõnast Laurits- tulejumal. Ka tamme lähedal olevat talu om nakatu kutsuma Tamme-Lauriks." Niisiis elas vanarahva arvates tamme sees tulejumal Laurits. Püha Laurentius ehk Laurits on olnud katoliiklaste pühak, keda seostatakse tulega. Mis aga puutub veendumusse, et tammes elab tulejumal, siis ulatuvad niisuguse arvamuse juured juba Euroopa eelkristlikusse aega. Seda, et ka Tamme-Lauri tamme sisse on korduvalt välk löönud, tõendavad mitmed ülalt alla ulatuvad kinnikasvanud lõhed puu tüves. Kuid enam pikne seda puud ei ohusta. Tema võrasse on nüüd peidetud ka piksevarras. Kogu parandustööd on osavalt ära peidetud, nii et esialgu pole nad märgatavadki. Tamme-Lauri tamme uhket välimust on jäädvustatud 1968. aastal Eesti
Aristotelese jaoks oli mitteproblemaatiliselt kindel, et kõlbelised väärtused, mida kandis endas normaalne vooruslik ateenlane, on tõepoolest kõlbelise loomusega ja ei vaja mingit edasist õigustamist. Sokrates sellist seisukohta ei jaganud. Ta ei olnud kaugeltki veendunud selles, et enamus tema kaaskodanikke tegutseb kõlbeliselt õigesti. Käibivad kõlbelised koiakud tuli tema järgi enne seda, kui neid võis õigustatuiks tunnistada, allutada dialektilisele kontrollile. Tollesse veendumusse on kätketud Sokratese eetilise õpetuse poliitiline implikatsioon. Ta kõneleb “Apoloogias” sellest, et tema eetiline dialektika on jumala kingitus Ateena linnale: “Minu arvates ongi jumal mind siia linna saatnud, et ma kogu päeva ringi käies igaüht teist lakkamatult ärataksin, veenaksin ja teile etteheiteid teeksin” (30 e-31 a), see on linnale kasulik “… nõnda nagu lihavusest loiuks muutunud suurele ja head tõugu hobusele on ergutamiseks vaja kannustamist” (30 e)
hiljuti Kirikuõpetaja valgeks. Ants kujutas ette, kui taevas tema saatust otsustatakse ja teda põrgu saadetakse kuna Vanapagan on tema pettliku käitumist omal nahal tundnud. Ants mõistab, et Jürkal pole sooja ega külma sellest kas valad ta kullaga üle või röövid paljaks kuna ta ei ole inimene kelleks teda peatatakse ja kui Ants küsib naljatades mis ta temaga põrgus teeb siis too vastab küll tuled siis näed. Veel lisab Antsu veendumusse, et Vanapagan tõesti on Vanapagan see, et ta vastused on lihtsad usu teemade kohta ja ta kirjeldab põrgut nagu oma kodu. Jürka äkki tunneb pealse siinse maailma midagi muud, on ehk midagi selle taolist nagu elektri ja inimesega. Vanapaganle on inimese kui möistamtu ja lihtne nagu rohutirts. PEATÜKK ÜKSTEIST Ants tahtis rohkem teada kas Vanapagan on tõesti see kes ta end väidab olemast ja kas tal on ültse võimalik õndsaks saada. Läheb lugema pakse põhjalike oma maa kirjanike
annaabi.ee 
