Riasrannik • Rannikutüüp, kus rannajoonega ristuvad paljud väikesed lehtri-kujulised lahed. • Need lahed on olnud endised jõeorud, mis nüüd, kas maa vajumise või meretaseme tõusu tõttu, on veega täitunud. • Lahed võivad olla kuni mitukümmend km pikad. • Riasrannikut esineb Hispaanias, Iirimaal. Maailmameri MAAILMAMERE TÄHTSUS • 71% MAAKERA PINDALAST; 97% VEEMASSIST • KÕIK OOKEANID ON ÜHENDUSES VÄINADE KAUDU • MAAILMAMERE KESKMINE SOOLSUS ON 35 PROMILLI • ÜHTLUSTAB MAA TEMPERATUURE, MÕJUTAB SADEMEID, KLIIMAT (HOOVUSED, TUULED) • PEAMINE LÜLI SUURES VEERINGES • OLULINE RESSURSS INIMESE MAJANDUSELUS (KALANDUS, MAAVARAD, TRANSPORT, TURISM) Merevee soolsus sõltub mitmetest teguritest. • Aurumisest • Sademete hulgast • Jõgede sissevoolust merre
ja kilu), sest teiste jaoks on Läänemere riimvesi liiga mage. Kuid teisest küljest annab see mõnele mageveeliigil. Võimaluse asuda elama rannikuvette. Vaatamata sellele, et meres pole kindlaid ,,piire", võib Läänemere kalafauna jaotada sellegipoolest kolmeks suureks koosluseks: avaveekooslus, kes asustab valdavat osa põhjakihist kõrgemal asuvast veemassist; põhjakooslus, kes elab põhjavööndis (ökoloogilises piirkonnas mere põhjas), ning litoraalne ehk rannikukoondis. Kilu Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse
Külmumishetkest alates saavad ülekaalu hapnikku tarbivad protsessid ja hapniku kontsentratsioon väheneb kuni märtsini keskmise kiirusega ~ 100 mg/m-2 ööpäevas. Keskmiselt igal kolmandal aastal väheneb hapniku kontsentratsioon järve põhjalähedases veekihis alla 1 mg/l-1, kõrgemates veekihtides säilib aga enamasti selline kogus hapnikku, mis on piisav kalade elutegevuseks. Vaid ühel korral, 1995/96. aasta talvel, haaras anoksia (lahustunud hapniku puudumine) suurema osa järve veemassist, ulatudes mitmel pool järve pinnani. Hapnikuvaru kahanemist võivad oluliselt pidurdada sulailmad, sest siis paranevad valgusolud jää all ning ka jää alla imbuv vesi toob hapnikule lisa. Jääalune fotosüntees võib soodsates valgusoludes täielikult korvata organismide hingamisest ja setete lagunemisest tuleneva hapnikukao. Fotosüntees intensiivistub tavaliselt märtsis-aprillis ja jääalune hapnikubilanss muutub positiivseks. Orgaanilised ained:
200 - 2000 mikromeetrit - domineerivad zooplanktonid, kõige arvukamalt esinevad koorikloomad: 3 1) vesikirbud (PLATOTSEERID?) 2)aerjalalised (KOPPENFODA) Nad on ränivetikate ja viburlaste esmased tarbijad. Üle 2000 mikromeetri - makrozooplankton (kalamari, meduusikesed, meretindikud ehk salbid). Zooplankton paljuneb massiliselt. Osa süüakse, osa sureb. Surnud osa sadeneb veemassist välja - veemassi vihm. Sadenenud osale lisanduvad sooplanktoni eritised. Fütoplankton eritab vette orgaanilist lahustunud ainet (DOM), mis kontsentreerub surnud zooplanktoni osale. Moodustuvad orgaanilise aine helbed. Helvestele kleepuvad juurde filtertoiduliste organismide lima ehk mustust. Kogu see soga vajub alla ja seda nimetatakse DETRIIDIKS. Selle pinda koloniseerivad bakterid ( viburid, ripsloomad + kaldatsooni taimede lagunenud rakud). Lainetus hõõrub selle kupatuse peeneks.
annaabi.ee 
