merre pidev põhjahoovus, mis on tingitud soolsuse erinevusest Põhja- ja Läänemeres.Ajuti esinev palju intensiivsem sissevool, mida põhjustavad õhurõhu erinevustest tulenevad kestvad tugevad läänetuuled Skagerraki-Kattegati piirkonnas. Viimane sissevool on eelmisest võrreldamatult suurem ning toob Läänemerre tohutul hulgal soolast vett. Nii voolas näiteks 1951/52. a. sügistalvel paari nädala jooksul Läänemerre 200-220 km³ soolast vett, mis moodustab ligikaudu 1% mere veemahust. Sissevoolanud vee soolsus oli 22 %. Selle tulemusel tõusis soolsus märgatavalt kõigis avamere süvikutes ja mõnevõrra ka pinnavees. Sellist suurt sissevoolu on ajavahemikus 50ndate aastate algusest kuni 70ndate aastateni täheldatud kuuel korral.Arvatakse, et selliste suurte sissevoolude kordumine ja nendega kaasnev vee soolsuse kõikumine on normaalne ning edaspidigi korduv nähtus. Nii vahelduvad Läänemeres veevaesed ja
niisutussüsteemid ning suure veenõudlusega taimede kasvatamine sobimatus keskkonnas. Probleemi muudavad raskemaks ka valesti suunatud toetused ning vähene avalikkuse ja poliitikute teadlikkus kriisist ning nõrgad keskkonnaalased õigusaktid. Hea näide liigse niisutamise tagajärgedest on Araali meri, mis oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt neljas järv maailmas, kuid tänaseks on ta inimtegevuse tõttu oma veemahust kaotanud üle 90%. Kuivamise peamiseks põhjuseks on Amudarja ja Sõrdarja vete ülemäärane kasutamine põldude niisutamiseks. Pinnase erosioon ja maa väärtuse langus Haritavad põllumaad on väga vastuvõtlikud erosioonile, sest kündmise järgselt puudub taimkate ning pinnas ei ole kinnistunud piisavalt tugevasti. Olukorras, kus looduslik taimkate kaob ja hakatakse kündma selle asemele rajatud põllumaad,
1. Pidev põhjahoovus, mis on tingitud soolsuse erinevusest Põhja- ja Läänemeres. 2. Ajuti esinev palju intensiivsem sissevool, mida põhjustavad õhurõhu erinevustest tulenevad kestvad tugevad läänetuuled Skagerraki-Kattegati piirkonnas. Viimane sissevool on eelmisest võrreldamatult suurem ning toob Läänemerre tohutul hulgal soolast vett. Nii voolas näiteks 1951/52. a. sügistalvel paari nädala jooksul Läänemerre 200-220 km³ soolast vett, mis moodustab ligikaudu 1% mere veemahust. Sissevoolanud vee soolsus oli 22 %. Selle tulemusel tõusis soolsus märgatavalt kõigis avamere süvikutes ja mõnevõrra ka pinnavees. Sellist suurt sissevoolu on ajavahemikus 50ndate aastate algusest kuni 70ndate aastateni täheldatud kuuel korral. Arvatakse, et selliste suurte sissevoolude kordumine ja nendega kaasnev vee soolsuse kõikumine on normaalne ning edaspidigi korduv nähtus. Nii vahelduvad Läänemeres veevaesed ja veerikkad, soolasema ja magedama veega perioodid, mis
Pupastvere peakraavile, mis saab alguse Pupastvere järvest ja suubub Amme jõkke. Rajamine toimus Sootaga sovhoosi juhtkonna algatusel, mitte käsukorras, kultuurkarjamaade söödabaasi paremustamiseks ja majandi piimatoodangu tõstmiseks. Kaasajal järved (kunstlikud veehoidlad) ei täida enam esialgset funktsiooni. Kuna vihmutussüsteemi häireteta töötamiseks vegetatsiooniperioodil ( mai august) ei piisanud 30 mm kastmisnormi korral järvede veemahust kolmeks kastmisringiks, siis ehitati 1978.a Sootaga sovhoosi initsiatiivil koos vihmutussüsteemiga Savikoja tehisjärve täitmiseks ca 1 km pikkune torustik Vasula õunaaia vihmutuse pumbajaamast veevõtuga Amme jõest ümber ¤ 228 mm statsionaarsele raudtorule. Torustiku trass Amme jõe ääres on sügava turbaga alal, läbides Amme jõe allapoole põhja ja Lähte Vasula riigimaantee kahes kohas. Vihmutussüsteemi projektis ja algselt
annaabi.ee 
