Selgrootud ·zooplankton(Cyclops, Leptodora, Asplanchna) ·põhjaloomadkiili, ujuri ja klaasiksääse vastsed Selgroogsed-lepiskalad(tint, rääbis, särg, kiisk, latikas, angerjas) ja kõigi kalade noorjärgud ·Teistest selgroogsetest toituvad röövloomad -veekogu toiduahelate lõpptarbijad. röövkaladhaug, koha, ahven veelinnudkajakad, kosklad, kormoranid imetajadsaarmas, naarits, mink Surnud orgaanilise aine tarbijad ·heterotroofsed veebakterid pikka aega peetivaid lagundajateks olulisedlahustunud orgaanilise aine (LOA)tarbijad ja toitumisahelatesse tagasi toojad ·mikroseened ja aktinomütseetid heterotroofsete bakteritega sarnaneroll ·zoobentoshironomiidid, oligoheedid ·filtreeriv zooplankton sööb ka detriiti protistid,keriloomad,vesikirbud ·kalad,näiteks hink ja vingerjas söövad mingil määral detriiti Zooplanktonil on toiduahelas võtmepositsioon Üldised seaduspärasused veekogu toiduahelates
Pinnakihis toimub fotosüntees, milles toodetud org. aine on aluseks kõikide veekihtide toiduahelatele. Süvakihtides akumuleeritakse org aine lagunemisproduktid sh. Toitained, mis hoiavad ülal produktiivsust. · 1. aste fütoplankton, kõrgemad veetaimed, anaeroobsed sünteesiad bakterid. · Herbivoorid zooplankton, kalad, zoobentos · Kiskjad selgrootud ja selgroogsed · Orgaanilise aine lagundajad heterotroofsed veebakterid, zooplankton, zoobentos, kalad. Primaarproduktsiooni soodustavad nähtused hea mineraalainete ja valguse kättesaadavus . · Apvelling toitainete kandumine sügavamalt pinnakihtidesse. · Advektiivne segunemine vertikaalne. · Horisontaalne vee liikumine jaotab toitaineid ümber. · Gaasivahetus atmosfääri ja pinnakihi vahel. Tähtsamad apvellingu piirkonnad maailmameres
palju patovare (erinevused on tõvestavate omaduste plaanis), mis nakatavad erinevaid taimi (sojauba, tomatit jne). P. syringae toodab ka sahharoosist levaani, kasutades selleks levaansukraasi. Order (Selts) Vibrionales Fakultatiivsed anaeroobid, g (-) sirged või kõverdunud pulkbakterid, kes on oksüdaaspositiivsed ja liiguvad polaarsete viburite abil. Kasutavad peamise energiaallikana glükoosi. Neid on nimetatud ka mere-enterobakteriteks. Enamus on veebakterid: meri ja magevesi. Nimi Vibrio võeti kasutusele juba 1854. a. Pacini poolt, kes kirjeldas kooleratekitajat. Robert Koch aga kasvatas seda bakterit esimesena puhaskultuuris. Isoleeris ta kooleraepideemia ajal Indias ja Egiptuses 1883. aastal. Seltsi Vibrionales esindajaid leidub enamasti vees. Enamus on mittepatogeensed, aga on ka paar inimese patogeeni (V. cholerae, V. parahaemolyticus). *Vibrio (vajab Na, võib helendada). V. cholerae. Suhteliselt pikk sale vibrioon
Lämmastikku siduvatel mügarbakteritel on seal lämmastikku siduvad ensüümid Vibur/viburid (flagelliin) o Esinevad vaid osadel rakkudel o Viburitel on korrapäratu siseehitus o Viburid teostavad pöördliikumist ketasülekandemehhanismiga o Raku liikumine o Raku lähikeskkonna muutmine Piilid (lühikesed valkstruktuurid) o Nende abil bakterid kinnituvad tahketele pindadele (nt veebakterid (vihmaveetünnis libedad asjad), hambakatt;) o Piilide vahendusel toimub väikeste DNA molekulide ülekanne ühelt bakterilt teisele. Ribosoomid (bakterirakus u 104 ribosoomi, tsütoplasmas, teistsugused kui päristuumsetel organismidel) o Põhiülesanne valgu süntees Gaasivakuoolid (peamiselt veebakteritel) o Nende abil saavad bakterid liikuda vedelikus üles-alla Sisaldised o Orgaanilised sisaldised (nt süsivesikud)
annaabi.ee 
