ettevõte kasvas ja arenes, mina aga põlesin läbi. Tegin aastaid ületunde, isegi puhkuse ajal ei suutnud töölt eemal olla. Viimasel poolel aastal oli asi juba nii hull, et tekkis tahtmatus minna tööle, üritasin kliendikontakte vältida, kolleegidega aruteludest loobuda, olin tihti külmetushaigustes. Ületöötamisest tingitud stressi, depressiooni, väsimust ja unehäireid leevendasin õhtuse tipsutamisega. Reede õhtuti jõin ennast täis ja nädalavahetused vedelesin lihtsalt voodis teki all. Juba laupäeva õhtul hakkas sees keerama, et kohe on pühapäev ja peale pühapäeva tuleb ju esmaspäev. " Panin päeva pealt ameti maha ja olen nüüd paar kuud kodus vedelenud. Esimene ärevus on mööda läinud (et kuidas nad seal tööl ilma minuta hakkama saavad). Olen maganud, koristanud kodu, raamatuid lugenud, koeraga jalutanud (mida varem ei viitsinud/jaksanud eriti teha), tipsutamissoov on ära kadumas.Kas kellelgi palun on
aina soojemaks, kuni linnud oma pesast jälle lahkuksid ja jõuaks kätte suvi. Suvel taaskord ma jälgiksin pargis mängivaid lapsi ja meenutaksin eelmist aastat. Mu juurde tuleks jälle noorpaar ja nad vaataksid minu tüvesse kraabitud nimesid ja naeraksid õnnest. Kõik see juhtuks aastast aastasse, kuni minust saaks lõpuks vana puu ja ma maha langeksin. Siis ma meenutaksin kõiki neid sündmuseid ja sureksin ühe õnneliku vana puuna, kes oleks näinud rõõmsaid lapsi ja noorpaare. Kui ma vedelesin seal maas mu juurde ilmuksid kaks vana inimest ja taaskord vaataksid nimesid puu tüves. Mu toel istuksid mitte enam väga noor seltskond ja nad justustaksid sellest, kuidas nad kunagi siin mänguväljakul mängisid ja just selle puu otsa ronisid. Need sündmused leiaksid aset ainult siis kui ma oleksin puu...
,,Ta küsis täna sinu järele," ütles ema lõpuks vardaid hetkeks teineteisest eraldades. ,,Ta vaatas mind oma suurte pruunide silmadega ja küsis, kas Mihkel ei tulegi teda vaatama. Issand, ta on nii kohutavalt palju kehakaalus kaotanud. Ainsad asjad tema näos on kaks suurt pruuni silma. Ta vaatas mind nendega ainiti ja ma ei saanud talle öelda, et tema poeg on alkohoolik. Ma lihtsalt ei saanud talle seda öelda." Ema murdus uuesti ega olnud rohkem võimeline rääkima. Ega minagi. Ma vedelesin keset põrandat laes rippuvat kollase kupliga lampi vaadates ja mulle meenus, kuidas isa selle kord Peredelkino-perioodi avapäeval sampanjakorgiga kogemata tükkideks oli tulistanud. 3 Kasutatud kirjandus: 1. Mihkel Raud ,,Musta pori näkku" Tammeraamat, 2008 2. http://www.rada7.ee/?s=f&k=3&id=29978 intervjuu Mihkel Rauaga 3. http://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_Raud 4. http://uudised.err.ee/index.php
huvitav ja ma otsustasin leida oma tee. Ma hakkasin otsima, mil viisil võiksid mu pildid erineda teiste kunstnike piltidest ning samas panna vaatajaid mõtlema kunsti suuruse ja võimaluste üle. Alustuseks otsustasin valesti joonistama õppida. Maailm on ju täis kunstnikke, kes suudavad pintsliga fotografeerida, kuid need pildid olid minu jaoks tühjad nagu amatööride fotod perekondlikest sündmustest. Igav. Mingil suvalisel päeval vedelesin oma tuttava juures ja lehitsesin lauale jäetud erootikaajakirju. Tegin enda jaoks huvitava tähelepaneku, et 99% modellidest on piltidel avatud suuga. Arvasin, et see ei ole lihtsalt niisama fakt ja asusin veelgi hoolsamalt pilte vaatama . Poole tunni pärast jõudsin otsusele, et hakkan kujutama oma piltidel ainult lahtise suuga koeri. Koerad tund usid mulle igati sobivamad tegelased olevat kui naised, sest koerad meeldivad peaaegu
No ma siis läksin kaasa ,ta viis mu kuhugi koledasse urkasse ja siis ütles,ta et silmad kinni paneksin,panin,lootes,et ta midai halba ei tee,ta ikkagi mu klassivend ju. Ja siis tuli veel hulk poisse ja hoidsid must kinni. Mu klassivend rebis mu riided lahti ja ... mind ! Ma küll karjusin,kuid keegi ei kuulnud...ja üks teistest poistest ... , kui ma karjusin....klassivend aga ... mind julmalt ..jube...mul oli jõud otsas..see oli jubee....ma vist minestasin,sest kui ma ärkasin,vedelesin ma enda kodu trepil.. Järgmisel päeval ma kooli ei läinud,sest ütlesin emale,et olen haige ja seda ma ka olin.. siis ülejärgmisel päeval,otsustasin kooli minna...ja minu imeks... ..ei olnudki seda poissi enam koolis ,ma küsisin sõbrannalt,et kuhu ta läks ja tema vastas ,et ta sõitis eile minema siit...välismaale.... Ma olin täiesti sokis... Ma ei unusta seda kunagi..olen sokis...siiamaani,mis ma peaksin tegema ? 46 ***
annaabi.ee 
