Kolmandase süüfilise haige pole enam nakkusohtlik. Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest. Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA- ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks.Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa proove jäävad positiivseks kogu eluks, seega võiksid haiged ka ise oma analüüside nimetusi ja numbrilisi väärtusi teada, et vältida hilisemaid segadusi nt.rasedusega arvele minnes
Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest. Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks. Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa proove jäävad positiivseks kogu eluks, seega võiksid haiged ka ise oma analüüside nimetusi ja numbrilisi väärtusi teada, et vältida hilisemaid segadusi nt.rasedusega arvele minnes
Umbes 3-4 nädalat pärast haavandi tekkimist, ilmuvad verre süüfilise tekitaja vastased antikehad (vastukehad) ja siis on süüfilist võimalik diagnoosida juba vereproovidest Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks. Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa proove jäävad positiivseks kogu eluks, seega võiksid haiged ka ise oma analüüside nimetusi ja numbrilisi väärtusi teada, et vältida hilisemaid segadusi nt.rasedusega arvele minnes
Diagnostika § Uuritavaks materjal sõltub haiguse staadiumist. § Esmase staadiumi korral on materjaliks ulcus durum'i sekreet ja sekundaarse süüfilise korral ka nahapaapulite skarifikatsioonil saadud materjal. § I, II ja III staadiumis in uuritavaks materjaliks alati vereseerum - seroloogia. § Süüfilise peamine diagnoosimeetod on mitmed seroloogilised testid. § Mittespetsiifilised testid need nn kahtlaste "skriinimiseks": § Venereal Disease Research Laboratories -VDRL; § rapid plasma reagins - RPR; § Spetsiifilised testid selle alusel pannakse daignoos: § fluorescent treponemal antibody absorption test - FTA-ABS; § microhemagglutination assay forantibodies to T. pallidum - MHA-TP § T. pallidum immobilization test - TPI. Ravi ja profülaktika § Ravi. Pikaajaline protsess. Penitsilliin ja selle derivaadid - prokaiinpenitsilliin (prolongeeritud preparaat). § Profülaktika. Süüfilise leviku
annaabi.ee 
