teoseid. See teose koosnes Wordsworthi valitud luuletustest, lisaks Colerdige "Lugu vanast meremehest". Raamatule tekib kahju, eriti Wordsworthi luuletuste tõttu. Siit kasvasid välja Wordsworthi teoreetilised vaated ja mis ilmusid siis teised trükis 2 aastat hiljem. Paraku kirjutas Wordsworth põhiliselt oma luuletustest - kuidas talupoja temaatika hõlmab kõikide inimeste kirgi ning kuidas luulekeelt tuleb lihtsustada, et see sarnaneks igapäevakeelega. Eessõna kutsus esile terve hulga vastukriitika. Tormilist läbimurret ei toimunudki. 23.04.12 1796/7-1812 - kultuuriprotsesside puhul ei ole see pikk aeg. Kui Coleridge ja Wordsworth sajandivahetusel üritasid luua koolkonda, siis ei tulnud neil midagi välja, nad jäid tagant järele kõlama. Võime rääkida Byronist ja Schellist kui koolkonnast - mõlemad on mässajad, Byron kui sotsiaalne mässaja ühiskonna moraali vastu, seal juures kaldudes äärmusesse. Schelley oli peaaegu poliitiline mässaja, religioosne mässaja
oli moraalselt ülendav nii vaatajale, kui ka tegijale. Teine ekspressiivse kunstiteooria esindaja on ROBIN GEORGE COLLINGWOOD, kelle jaoks pidi kunst olema subliimne. Kunst teisendab meie taju ja meeli. Kunstnik väljendab intuitiivselt mingisugust enneolematut vaatenurka. Kunstnik kui ülitundlik inimene, kes heidab valgust olulistele probleemidele. 9 Teine vastukriitika representatsiooniteooriale on FORMALISM ja selle peamine esindaja CLIVE BELL. Seda ajastut võib juba nimetada modernismisks. Kunsti defineerib tema tähenduslik vorm, sisu tekib vastavalt vormile või pole lahutatav kuidagi vormist. Sisu ja vormi ühtsus. Toimuvad eksperimenteerimised ja otsingus just vormi leidmisel (OP-kunst, kubism, fauvism jt). Kolmandaks ANTIESSENTSIALISM, mida võib nimetada ka analüütiliseks esteetikaks, väidab, et kunstil puudub kindlaks määratud olemus
mille korral näeb inimene surnud olles enda elustamisprotseduure pealt, mida ta ka hiljem arstidele jutustab ja need omakorda kinnitavad tema jutte. Näiteks Eesti nukuteatri kunagine direktor Meelis Pai oli samuti kogenud surmalähedast kogemust, kui ta 21-ks päevaks koomasse langes. Pärast koomast ärkamist teadis mees asju, mis toimusid ajal, mil ta oli täiesti teadvusetu. Selle teaduslikud järeldused ( s.t. inimene pidi kehast väljuma, et selliseid asju kirjeldada ) on ühesed, kuid vastukriitika seisneb selles, et kas neid „elustamiskatsete lugusid“ tasub üldse uskuda. Kuna selline aspekt sisaldub surmalähedastes kogemustes ( mille korral inimene näeb surnud olles enda elustamisprotseduure pealt ja saadud adekvaatset informatsiooni saavad arstid pärast elustamist kinnitada ), siis peab seda uuringutes arvestama, sest muidu ei tasuks uskuda ka üldist surmalähedaste kogemuste jutte, mis on aga praktiliselt võimatu. Siin kohal toome järgnevalt veel
annaabi.ee 
