saada lauljaks või näitlejaks ehk rokkstaariks või Hollywoodi täheks. Sellest unistatakse, selle nimel palvetatakse. Igal pool soositakse kuulsusi nad on rohkem kui tavainimesed kaitstud seadusesilma eest ning neil on privileegid. Aadlikud pidid edu saavutama õigel viisil, ausa mängu kaudu, ning selleks pidi neil olema vahvust. Nende põhimõiste oli au ja nad pidid olema õilsad. Tänapäeval ei ole niivõrd näha nii-öelda ,,reeglite järgi mängu", ikka petetakse natuke siin ja vassitakse veidike seal. Sest nii on kasulikum. Meie maailmas on põhiliselt tähtis tulemus, usutakse, et eesmärk pühendab abinõu. Vahel tehakse ausate inimeste üle ka nalja sest meie ühiskonnas ei väärtustata ausust. Võib-olla tahaks osa inimesi elada pigem aadlike väärtushinnangute ühiskonnas, sest osaliselt oleks nii kergem teoreetiliselt ei pea pidevalt kartma pettuseid ja ärakasutamist. Näituseks võib tuua petuskeemid see poleks lihtsalt väärikas
ühiskonna poliitilist juhtkonda? Või teiste sõnadega: ühiskonnas, mis on kooskõlas meie väärtustega, tõekspidamistega ja meie õiglustundega ning tunneme huvi ja näeme võimalust, et poliitikas osalemise kaudu saame mõjutada ühiskonna arengut meie soovide suunas. Või tahame elada ühiskonnas, kus ei hoolita või ei austata üksteist, kus valetatakse, vassitakse ja petetakse, kus lojaalsus ja usaldus nii riigi kui valitsuse vastu on kadunud ja seetõttu võõrandutakse poliitikast? Ühiskonnas, kus toores egoism on laialt levinud, ühiskond, mis on vaenulik ja kus avalik tegevus tugineb printsiipidele, mis ei ole kooskõlas meie väärtustega ega meie õiglustundega? Kuhu meie Eesti ühiskond kuulub, jätan lugupeetud lugeja otsustada. Eetika ja poliitika sobimatus tundub meile olevat
intervjuudes ehk info on juba avalikkusele teada. (Kohtuasjas Axel Springer AG vs Saksamaa) 3) Pressisõbraks valitakse inimene, kes teeb meedia ja ajakirjandusega kõige rohkem koostööd. Ei puikle vastu ja jagab avameelselt informatsiooni ja oma seisukohti. (Helve Särgava, 2011) Pressivaenlaseks valitakse inimene, kes ei taha ajakirjanikega koostööd teha. Infot ei taheta jagada , süüdistatakse ajakirjandust, valetatakse ja vassitakse. ( Suusaliit, 2011) VISUAALNE MÕJUTAMINE õ lk 53 1) Ma ei arva, et fotode retušeerimise kohta peaksid kehtima mingid kindlad reeglid, kuid pildid võiksid olla tähistatud, et mitte luua valesid iluideaale ja muud sellist. Näiteks võimaldavad naisteajakirjad lugejatel kujutada ennast ’’ ideaalse minana’’, tegelikult suurendab võrdlus meediakuvandi ja tegelikkuse vahel rahulolematust. Tugeva sotsiaalse surve tulemusena kujuneb lastel
annaabi.ee 
