Põltsamaa pool nöörideta, sinise kaleviga, teistes kohtades läikiva lõuendiga kaunistatud; Tallinnamaal on need tehtud rohkem keha järgi ja alt volditud; Järvamaal kinnitatakse nad mitme vaskhaagiga, 11 Tartumaal mõne haagiga, Harjumaal nööride ja väikeste Põhja-Eesti 12 Lõuna-Eesti 13 Setu rahvarõivad Lääne-Eesti 14 Saared 15 Suur tänu kuulamast! 16 Viited https://et.wikipedia.org/wiki/Rahvar%C3%B5ivad https://e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/paikkondliku
Saaremaal oli ka varrukateta pihakate ehk abu. Seelik Karjas kanti punast või lambapruuni kurrutatud seelikut. Seda nimetati kirikuueks alläärde kootud põiktriipude ehk viirgade järgi. Seelikul olid püstkurrud, allääres 1,5 cm laiune sini-puna-rohelise kirjaga villane äärispael pook. Kampsun Pealisrõivana kanti lambapruuni kampsunit. Kampsun oli pikkade varrukatega ja õmmeldi villasest riidest. See oli suhteliselt lühike ja kattis vaevalt vööd. Hõlmad kinnitati viie vaskhaagiga. Põll oli saarenaistel piduliku ülikonna täienduseks. Karjas olid pidulikud põlled tehtud linasest kangast ja kaunistatud pilutikandiga. Põllealase iseloomulikuks kaunistuseks olid volangid, mõnikord ka pitsiread. Kirivööl mähiti korrad üksteise peale. Sellel oli linasel taustal villane korjatud kiri. Ehted ja aksessuaarid Ehted olid Saaremaal tagasihoidlikud, kuid selle eest kanti neid korraga palju. Kuhiksõlgi pandi ritta 3 kuni 7 ja kõige suurem kinnitati keset rinda
kirjeldanud autorid. Näiteks märkis A. W. Hupel pikk-kuue erinevuste kohta Eesti eri paigus: "Kuued on Tartumaal laiad nagu mantlid, alt lõhandikkudega, käised, krae ja hõlmad punase kalevi ja nööridega ilustatud; Põltsamaa pool nöörideta, sinise kaleviga, teistes kohtades läikiva lõuendiga kaunistatud; Tallinnamaal on need tehtud rohkem keha järgi ja alt volditud; Järvamaal kinnitatakse nad mitme vaskhaagiga, Tartumaal mõne haagiga, Harjumaal nööride ja väikeste omavalatud tinanööpidega" (Hupel 1777, 178). Etnoloogilises rõivauurimuses on välja toodud neli suurt rühma - Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared -, mille raames omakorda võis täheldada teatud paikkondlikke, eriti kihelkondlikke, kuid isegi külade erijooni. Helmi Neggo (1918) kirjutas: "Isegi naabrikülad läksid rahvariide poolest
Kampsun. 1 Pealisrõivana kanti abul lambapruuni kampsunit (vatt, abukäised), aga võidi kanda ka otse särgil. Pikkade varrukatega kampsun õmmeldi lambapruunist, tugeva vanutusega villasest riidest. Kampsun oli suhteliselt lühike, vaevalt vööd kattev, voodrita, allääres värvel, hõlmad kinnitati viie vaskhaagiga. Põll oli saartel nii naistel kui täiskasvanud neidudel piduliku ülikonna täienduseks. Karjas olid pidulikud põlled linasest kangast ja pilutikandiga, pikad ja kitsad. Põllealase iseloomulikuks kaunistuseks on volangid, mõnikord ka pitsiread. Hiljem asendasid sitsipõlled labase. Peakatted. Vanem, kõrvuni lõigatud juustemood püsis IdaSaaremaal 19. sajandi keskpaigani.
annaabi.ee 
