mis nullist väiksem olla võiks. Seepärast oleks võinud tabelit veidi pikemalt ja põhjalikumalt lahti seletada, mis siis, et see koosnes eelnevalt seletatud diagrammidest. Vaadates erinevaid jooniseid, kus parteisid vasakule ja paremale paigutati, tekkis küsimus ka selle osas, kuhu peaks paigutama erakonna, kelle vasakule või paremale paiknemine sõltub spektri defineerimisest. Seda antud uuringus just EKRE kohapealt, keda isegi Reformierakonnast vasakpoolsemaks peeti, kuigi minu vaadete kohaselt nad oma konservatiivsuse tõttu pea et äärmuslikult parempoolsed on. Nii tõdesin, et täpsemaks ja tõepärasemaks enesemääratluseks peaks x-teljele juurde tooma ka y-telje, mis kujutab liberaalsust ja konservatiivsust. Kuigi esmapilgul tundus artikkel keeruline, tegid joonised, jättes välja tabeli 1, mõistmise tunduvalt kergemaks ning tekitasid huvi antud teema kohta ise rohkema uurimiseks. Kuna antud
ainuüksi Saddam Husseini isiku või tema kliki võimult kõrvaldamisega. Ka Vietnami sõda andis ju tegelikult loodetule täpselt vastupidise tulemuse. USA tegi punase Vietnami. Ho Chi Minhi juhitud kirju patriootlike jõudude koalitsioon sõdis koos ameeriklastega jaapanlaste vastu, kellega Prantsuse koloniaaladministratsioon tegi koostööd, aga pärast Roosevelti surma pöördus USA toetus prantslaste poole, kes tahtsid seal kolooniat edasi pidada. Kui prantslased olid vahepeal muudkui vasakpoolsemaks kujuneva Vietnami käest lüüa saanud, kirjutati alla lepe, mille järgi 1956 pidid toimuma demokraatlikud valimised. Need jäid ära USA toetusel tegutseva kindral Diemi vastuseisu tõttu, sest Ho oleks nad võitnud. USA osalus Vietnamis läks maksma 58183 inimelu ja 165 miljardit dollarit ning selle tulemuseks oli ühendatud Vietnam, millel pikaajalise sõja tõttu suur tänuvõlg NSVL ees ja seetõttu ka palju-palju kommunistlikum ideoloogia kui 1956. aasta valimistel oleks iial
süsteem osutus üpris võimetuks maad juhtima. 1797. aasta septembris tekkis taas oht, et võimule tulevad rojalistid, sedakorda juba kindral Pichegru abil ja võimalikul juhtimisel, kindral oli varem revolutsiooni toetanud, nüüd aga selle reetnud. Kuid Napoleoni abil ja Augereau otsesel osalusel Pichegru vandenõu paljastati ning selle juhid arreteeriti. Rojalistid eemaldati Viiesaja Nõukogust ning valitsusaparaat muutus tunduvalt vasakpoolsemaks. Egiptuse sõjakäik ja Direktooriumi süsteemi läbikukkumine 1798. aastal otsustas Direktoorium koos välisminister Talleyrandiga saata Napoleoni Egiptusesse, et saada seeläbi endale oluline positsioon idamaades ning kontrollida teatud määral ka Indiasse viivaid kaubateid ning tekitada meelehärmi inglastele. Seda sõjaretke toetas aktiivselt ka Napoleon ise. Toona kuulus Egiptus Türgile, kuid oli reaalselt pigem keskvõimust sõltumatute ülikute, mamelukkide kontrolli all.
septembrist algas ka uus, vabariiklik ajaarvamine. Samas puhkes aga võimuvõitlus zirondiinide ja montanjaaride vahel, esimesed pooldasid laialdast demokraatiat (mis poleks küll laienenud naistele ega vaeseimatele, aga toonastele ühiskonna kandvatele jõududele), äärmusvasakpoolsed montanjaaride seast nõudsid aga koguni diktatuuri. Konvendi tegevus Jakobiinide diktatuurini Kuninga hukkamine 1792. aasta lõpul muutus Konvendi meelsus üha vasakpoolsemaks ning kuningavaenulikumaks. Endist monarhi vaadati üha enam kui kurjategijat ning lõpuks otsustati tema üle kohut mõista. Louis Capet ilmselt ei suutnud uskuda, et tema endised ustavad alamad võiksid ta surma mõista, seetõttu ei pööranud ta oma kaitsmisele erilist tähelepanu ning käitus Konvendiga isegi üleolevalt. Selle ning montanjaaride ässitustöö tulemusena mõistetigi kuningas 1793. aastal kui türann ja riigireetur surma. 21. jaanuaril ta
näiteks Petrogradi Nõukogu juhtkond arreteeriti jaanuaris 1917. Terav opositsioon tsaari- valitsusele muutis nõukogud rahva hulgas 1917. aastal aga ülipopulaarseks. Petrogradi Nõukogus domineerisid mensevikud, selle juhiks oli alguses grusiin Nikolai Tsheidze (1864-1926) ja märtsi lõpust 1917 teine grusiin Irakli Tsereteli (1881-1959). Mensevike juhtimisel otsustati mais 1917 lubada nõukogu liikmetel kuuluda ka valitsusse, mis hakkas muutuma järjest vasakpoolsemaks. Seetõttu kujunes suvel 1917 kõige selgemini valitsuse vastu olevaks opositsiooniks bolsevikud ja nende populaarsus hakkas kiiresti kasvama, samal ajal kui valitsuse reitingud langesid. Kornilovi ,,ülestõus" tõi veelgi enam lihtrahvast bolsevike poolele, kelles hakati nägema peamist jõudu vältimaks sõjaväelist diktatuuri. Ka Petrogradi Nõukogus läks võim bolsevike kätte, oktoobris 1917 valiti selle esimeheks Lev Trotski (1879-1940). Oktoobripööre
annaabi.ee 
