põgenenud Stalin Peterburis kinni ja saadeti uuele asumisele Krasnojarski kubermangu Turuhanskisse, kus viibisid koos Sverdloviga kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini. Tema osa Oktoobripöörde ettevalmistamises oli marginaalne, põhifiguurid olid Vladimir Uljanov ja Lev Trotski jt. Tegevus pärast 1917. aasta oktoobripööret Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järgset nõukogude võimuhaaramist määrati Jossif Stalin esialgsesse bolsevike, vasakesseeride ja mensevike koalitsioonivalitsuses Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogus Vene SFNV rahvusasjade rahvakomissariks ja hiljem ka riigikontrolli rahvakomissariks. Samuti osales ta bolsevike häälekandja "Pravda" juhtimises, mille ta võttis üle oma hilisemalt välisministrilt, Stalinile elu lõpuni ustavaks jäänudVjatseslav Molotovilt. Venemaa Kodusõjas 1918. aastal alanud Venemaa kodusõjas osales Jossif Stalin Punaarmeesse sattunud vana keisririigi
olukorras, kus jõud vastandus jõuga. Mai alguses otsustas Petrogradi Nõukogu oma liikmetel lubada valitsusse astuda. Sellele vastu olid bolsevikud ja viimastega mestis olnud vasakesseerid. Mensevike ja esseeride astumine ebapopulaarsesse Ajutisse Valitsusse aitas jällegi vaekaussi bolsevike poole kallutada kuivõrd nemad said nüüd sisuliselt ainsana esineda alternatiivse lahendusena. Mensevikud ja esseerid kandsid nüüdsest kaasvastutust riigi hädade eest. (Volubev 1997). Bolsevike ja vasakesseeride liit kasutas iga võimalust näitamaks end tõeliste proletaaride kaitsjana, samas kui nende konkurendid paistsid pursuide ees lipitsejatena (Melancon 1997). 4 Esseeride juht Avksentjev on meenutanud, et Venemaa demokraatia ebaõnnestumise põhjuseks oli sotsialistide suutmatus otsustaval hetkel Ajutise Valitsuse kõrvale tõusta.
Kamenev protesteeris ametlikult ajalehtedes vägivaldse riigipöörde katse vastu, sattus Lenini vahkviha alla. 16.okt nõupidamine oli viimane oluline otsus, siis selge, et enamlaste partei läheb vägivaldse riigipöörde teed ja ühitab selle ajaliselt II nõuk kongressiga. 4.loeng- 19.veebruar Pärast 16.okt koosolekut alustati tegelikke ettevalmistustöid. Petr Nõukogu juures kutsuti ette Sõjarevolutsioonikomitee, koosnes 60-st liikmest, 48 olid enamlased. Ülejäänud jagunesid vasakesseeride ja anarhistide vahel. Parempoolsed esseerid jätkasid koostööd AV-ga, vasakesseerid olid valmis minema koostööle enamlastega ja läksidki. Enamlastega koostööd tegev fraktsioon tekkis ka vähemlaste hulgas. Sõjarevol. Komit tegevust hakkas juhtima büroo (SRK), 6-liikmeline, esimeheks Petr Nõuk esimees Trotski, kellele anti 2 abiesimeest, enamlaste poolt Nikolai Podvoiski, vasakesseeride poolt Paul Laasimir. Tegevuskohaks sai Smolnõi, endine klooster,
annaabi.ee 
