Sangõtõst suab ülgesi sui kua. Mehed eläsid koioss, lasksid karvakala ning püüdsid oma süemäks teisi kalu kua. Suagiga oln sedäsi, et üese viidi salaja üks jagu oma koo. Saks pidäs suaki naa napiks. Pinnis, et miks nda vähä? Mehed riäksid, et kolõ raskõ tüe ning. Saks ei ususs. Läkski ühekorra Naaniga seltsis. Mis Naanul viga. Topikatõ all iäräväd, käksägä täksib ikka kõks ning kõks. Saksal suurõ kassukaga varssi eng rjõndus kindi. Said ülgeiäle. Kõegõpiält kiersid kassuka ümber. Ülge näeb kolõ iäste ning kassukal oln valgõ võdõr. Siis kässn püssü kogo miäri. Et muedu kiiskab. Saks aan akatusõs sõrad vasta, et täümte aga siis kui Naan kärätän, et ´´ ärrä ei lasõ miol kua mitte oma kiiskravaga püüdä! Päräst jälle taplemist et põlõ viitsu püüdämte!´´ jäen usä vagavast ning miärn võiga kogo. Saks olla nuõrõ mustu käde suan. Ju tämä ikka lasta mõistis.
sugugi selle ehitusemeistri nime, kuna nad temast ikka palju lugu pidanud. See käinud aga söögiaegadel Tallinnast Narva söömas ja tulnud jälle iga kord selleks ajaks tagasi, mil tööleminemiseks paras aeg olnud. Kui kirikutöö juba lõpule jõudnud, olnud ehitusemeister tormi otsas ja põrutanud viimaseid hoopisid. All seisnud töölised, nende hulgas ka ehitusemeistri naene, käe peal hoides nutjat last, kelle vastu naene manitsenud: «Ära nuta, lapsukene, küll Olev tuleb varssi, siis saame hulga raha!» Seda kuuldes käinud kõla läbi tööliste ja rahvahulga: «Olev! Olev!» Seda kuuldes kukkunud Olev ülevalt torni otsast maha, sest et teada oli saadud tema nimi, mida tema aga salaja oli hoida tahtnud. Kui ta maas hinge heitnud, siis tulnud tema suust uss ja konn välja. Sellepärast olevat siis sellel kirikul Oleviste nimeks pandud, mis praegu Tallinnas olemas on. Kaleviliiv Kuijärvel olnud suur järv
kätt!" helises tal kõrvus ja milleski aru andmata talitas ta nende sõnade järele. Aga varsti märkas ta, et ta läheneb linnaservale, ja nüüd tuli tal meelde, et kura kätt oli vaja hoida tagasitulekul. Nõnda pöördus ta ümber ja läks endisele paigale, kust algas oma teekonda uuesti, hoides aina paremat. Ka siin saatsid teda aupaistusega ehitud laternad. Eriti silma torkas see, mis seisis lähemal tänavanurgal. Selle all Indrek peatus silmapilguks ja pöördus siis paremat. Varssi leidiski ta valge kivimaja. Indrek katsus temalt silti otsida ja lugeda, kuid liiga tihe pimedus ei võimaldanud seda. Üksinda seisis ta keset vaikset tänavat ja silmitses valget maja. Kiirete sammudega lähenes keegi ja lipsas majja sisse. Üürikeseks avatud uksest vilksatas valgusejuga Indreku kõrvale tänavale, mille ümmarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see
annaabi.ee 
