segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, 3 sarapuu-urbi, isegi kanarbikku. Sellist leiba kutsuti hädaleivaks (Moora, 1980). Näljaaegadel on Eestimaal taina sisse sõtkutud ka tambitud ohakaid, varsakapju, nõgeseid, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm (Moora, 1981). Oskar Loorits kirjeldab, kuidas inimesed meenutasid rasket põuaaega. Nii olevat Palamuse kihelkonnas korjatud sammalt, kuivatatud see ära ja pandud leiva hulka. Sammal oli leiva ära rikkunud, teinud selle kibedaks nagu tubaka. Leib põlenud varda otsas nagu tael. Baltisaksa publitsist, keelemees ja kauaaegne Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel kinnitab 18
Vesi 37,3 g Kalorsus 258 kcal Valgud 8,5 g Lipiidid 3,3 g Tuhk 2,5 g Süsivesikud 48,3 g Kiudained 5,8 g 9. Lisandid leivas (põhjustatuna ikaldusaastatest) Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka lisaks aganatele jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi ja isegi kanarbikku. Näljaaegadel sõtkuti taigna sisse tambitud ohakaid, nõgeseid, varsakapju, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm. 10. Aganaleib esivanemate toidulaual Aganaleib kujunes 16.–17. saj eesti talurahva igapäevaseks leivaks ja püsis sellena kuni 19. saj keskpaigani. Aganaid tambiti leiva lisandiks tambilasnaga suures künas. Aganaleiba tehti ka tuulamata viljast. Rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli – viljaterad,
kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi, isegi kanarbikku. Sellist leiba kutsuti hädaleivaks (Moora, 1980). Näljaaegadel on Eestimaal taina sisse sõtkutud ka tambitud ohakaid, varsakapju, nõgeseid, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm (Moora, 1981). Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida (Moora, 1980). 5 3. Leivategu Pärast töömahukat ja rasket rehepeksu oli ka teradest jahu saamine kaugematel aegadel küllaltki vaevarohke
annaabi.ee 
