Gamelan on Indoneesias (enamasti Bali või Jaava saartel) kasutatav kindla olemusega intrumentide kogum ehk ansambel. Milles on esindatud metallofonid, ksülofonid, trummid ja gongid; bambusflöödid, poognaga mängitavad ja näppe-keelpillid. Olenevalt gamelanis kasutatavatest pillidest, häälekasutusest, häälestusest, repertuaarist ja stiilist ning kultuurilisest kontekstist on iga gamelan erinev. Indoneesia kultuur Indoneesias on väga populaarsed varjuteatrid. Kõige populaarem varjuteatri näidend on Wayang kulit. Indoneesias on sport populaarne vaid meeste seas. Indoneesias kõige populaarsemad spordialad on sulgpall ja jalgpall. Indoneesia toidukultuur pärineb teistest riikidest nt:Hiinast, Euroopast, Lähis- Idast ja Indiast. Põhitoiduks on Indoneesias riis. Indoneesia pealmised usundid on budism ja hinduism. Indoneesia varjuteater Wayang kulit. Indoneesia president Susio Bambang Yudhoyono Indoneesia (Baili ja Jaava saarte) lipp
avatud, kuid sedavõrd sügav, et päevavalgus ei ulatu vangideni. Neil on kasutada nõrk ja kunstlik valgusallikas, mis põleb koopas nendest ülevalpool, aga koopast väljas paistab päike. Vangid on ei saa oma pead liigutada ning on ahelais, nad vaatavad kogu aeg seinale koopa lõpus, samas kui tuli ja koopa-suue kaugemal ülal jäävad nende selja taha. Tule ja vangide vahel asub keskmise kõrgusega sein, mille kohal kantakse figuure ja esemeid, aga sein varjab kandjaid, see annab varjuteatri efekti. Sest figuurid ja esemed, mida seina kohal mööda kantakse, heidavad veel kõrgemal oleva tule tõttu varje allpoolsele seinale, mida vangid näevad. Vangid näevad nende kunstlike moodustiste varjude liikumist ning arvavad, et ka nemad on varjud seinal. Nad peavad tegelikkuseks ainult varje. Oma tegelikust olukorrast võivad nad tõepärase ettekujutuse saada alles siis, kui nad saavutavad ahelaist vabanemise.
Kujuneb konfliktide lahendamise oskus Mängib üksi kui teistega koos, valides mängukaaslasi nii sümpaatia alusel kui ka ühisest huvist mänguteema vastu On lavastusmängu juhi rollis Jätab meelde teksti ja väljendab ennast ladusalt ja selge sõnaga Mängib tuttavaid lavastusmänge iseseisvalt, kusjuures kasvab nõudlikkus rolli täitmise suhtes Tunneb huvi lavastusmängude eri liikide (näpu-, laua-, varjuteatri) vas Ehitab keerulisi ehitisi erinevatest materjalidest, jälgides üldist plaani, sümmeetriat, arhitektuuri Ehitab plaani järgi Võrdleb esemeid mälu järgi Märkab juba väiksemaid erinevusi Näeb esemete vastastikuseid seoseid ja asendeid Tunnetab ümbritseva maailma mitmekesisust Oskab teha üldistusi ja leida esemetel ühist Sõnalistes õppemängudes koostab lühikese jutukese Mõtleb välja mänge ja mõistatusi
jõudnud tsivilisatsiooni hälli ja sametköites ,,Varjuteatrini". ,,Varjuteater" pole ei reisikiri ega mälestusteraamat, kuigi räägib kirjaniku ajast Roomas. -- ,,Varjuteater" on roheliste sametkaante vahele, ,,Seitsmendast rahukevadest" palju luksuslikumalt köidetud. Millest selline pidulikkus? -- Kuna raamatu kujundaja Mari Kaljuste on olnud Roomas, ja on märganud, missugused on Rooma värvid, siis tekkis tal ,,Varjuteatri" käsikirja lugedes mõte teha kujundus, mis meenutaks Roomat. Raamatu autor ise ei ole kujundust ei tellinud ega mõjutanud. Kirjastajale kujundaja mõte meeldis ja nii köidetigi raamat sametisse. Nägin seda ise siis, kui raamat oli ilmunud. Ei maksa muide unustada, et ,,Seitsmes rahukevad" ilmus vaesel Vene ajal, mil oli hea, kui raamatu trükkimiseks mingit suvalist paberit leidus. Mis seal veel köitest või köite kvaliteedist rääkida!
annaabi.ee 
