ja vaikus väriseb su sammudesse, ja nõnda õudselt õõnsaks jäänud sa kui pühakoda, kus ei peeta messe, ning iga uue rajakäänuga uut vaeva immitseb su südamesse. Kui kaua kõrbes kõndind omaette näed karavane, palme, minarette, tead, et su meeli võrgutab miraazh. Kuid tõelusena haarad endapette ja ruttu neelad õnne mõrkja sette ja hetkeks sulle kuulubki oaas. ("Päikesepillaja") 7. Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks. Selle saatsid Sa, jumal, ise, kui Sa varjundirikkuses veetlevaks muutsid mu valuse närbumise. Selle maailma kallastel rännates kaks teostab ühtsuse kummalise, milles kõigele kaunile kuulekaks teed oma põgusa külalise. Saan Su paljude päikeste kuminaks, kuni ükskord neid tarretab lumi paks, kui Sina ta meres mu aistimist halvad. Tasa sulgub mu kõikide elude pärg, kuid Sa, täiuse põhjus ja tagajärg, ikka kesk tühjusevõimetust valvad. Autoportree Mu hinges koos on munk ja sübariit.
omapead. Hommikul löövad nad kõik koos Callimaco naise juurest välja. Naised lähevad kirikusse, kuhu munk peab enne teisi jõudma. Nicia ja Lucrezia paluvad Callimacot poja vaderiks. Commedia dell'arte tekkis Itaalias 16.saj keskel omalaadne ja algupärane rahvalik teater. Võrreldes keskaegse teatriga olid seal elukutselised näitlejad. Valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst ise oma varjundirikkuses improviseeriti näidendi ajal. Tegevuskoomikast tähtsam oli kõnekoomika. Kindlad tegelastüübid, kes kandsid tuttavaid maske, v.a armastajad. Tegelased pärinesid Itaalia eri osadest, seega oli commedia dell'arte'il üldrahvalik alus. Rahva seas armastatuimad tegelased olid dzannid ehk teenrid, nt arlekiin kolombiin. Hääbus 18.saj, kuid mõjutas Euroopat teatrit, eriti karakterkomöödiat (Shakespeare, Moliere). Hiina printsess Turandot (Gozzi)
ta magusust jääb küllalt janussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi. Su tundeid mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin kui mäestik, kus ükski jalg ei astu. Just siis, kui kõige heledamalt särad, tuhm kaduvik su saagiks valib siin ja surub näoga igilume vastu. Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks. Selle saatsid Sa, jumal, ise, kui Sa varjundirikkuses veetlevaks muutsid mu valuse närbumise. Selle maailma kallastel rännates kaks teostab ühtsuse kummalise, milles kõigele kaunile kuulekaks teed oma põgusa külalise. Saan Su paljude päikeste kuminaks, kuni ükskord neid tarretab lumi paks, kui Sina ta meres mu aistimist halvad. Tasa sulgub mu kõikide elude pärg, kuid Sa, täiuse põhjus ja tagajärg, ikka kesk tühjusevõimetust valvad (,,Janud"). Taas taganeb sind lämmatanud valu
annaabi.ee 
