silmapaistvaks tähiseks kogu eesti luule arenguloos. Järsult suureneb selles kogumikus Rummo elamusesituse assotatiivsus. Luuletus muutub tal järjest rohkem mingi hingeseisundi lummuslikuks tervikväljaanduseks. Mõnigi kord jääb enamus luuletusse fikseeritud välistajudest ilma kandvamast tähenduskonkreetsusest ja loob sõnareale kaudseoste abil sootuks uue tähendustausta. Selle arengu ühe tippteostusena varjundab raamatut eelpoolmainitud luuletus ,,Oo, et sädemeid kiljuks mu hing".(Kalda, 1991) Selle perioodi Rummo luule võrdub lihtsalt välismuljetele sobivate vastete avastamisega ja arendamisega inimteadvuses, väliste impulsside teatava kodustamisega inimeste poolt. Luuletus on vaid tegevuse kõrvalsaadus, juhuslik kuju, mille luule või luuletamine on võtnud. Samuti on Paul-Eerik Rummo sel perioodil väidnud, et luule igapäevases praktikas on harva valmistulemus, sagedamalt vaid tee selleni
o eksplitsiitsed kirjeldused/tähistused remarkides (samuti paralingvistiliste vahendite tähistamine kirjavahemärkidega, nagu hüüumärk lause lõpus, mõttepunktid pausi märgina jne.); o dialoogis varjatult sisalduvad viited mingile käitumisaktile, mis repliigiga loomupäraselt kaasas käib o Mitteverbaalsuse ala hõlmab: o paralingvistikat, s.o. vahendite kogumit, mis saadab, modifitseerib, varjundab tegelase kõnet. hääletämber, kõnetempo (k.a. pausid) ja -rütm, intonatsioon, hääletugevus, aga samuti niisugused nähtused, nagu naer, nutt, karjed jne. o kineesikat, s.o. kõike, mis puudutab tegelase/näitleja keha, nagu zestid, poosid, miimika, kehaliigutused jne. o tegelase/näitleja välimust (kostüüm, soeng, mask, grimm, vahel ka rekvisiidid) niivõrd, kuivõrd see tegelast karakteriseerib.
lahenemine just sama iseärasuse tõttu siiski ka üldse tulemata. Tammsaare on tihti liialt relativist, et anda lugejale kätte selge juhis, kas naerda või nutta, kas võtta midagi tõeks või naljaks (skepsis). Meie aga ütleme sel puhul, et ta lihtsalt veiderdab, harrastab sõnademängu. Suuremal või vähemal määral leiame kirjanikul säärast käitumist ka kõigis hilisemais romaa- nides; väga ilmekalt näiteks ,,Tõe ja õiguse" viimases osas, mille nukker mälestuste-lüürika varjundab kogu teost (skepsis elumõtte suhtes). Kõige selgem oma kavatsustelt on kirjanik vist küll ainult ,,Tõe ja õiguse" IV-s köites, Karini romaanis. Siin on vähemasti otsekohe selge, et loeme tüüpiliselt satiirilist teost. Ühiskonnasatiirilist teost, mille peategelaseks on tõstetud naine satiirialuse keskkonna tüüpilisemast kihist. See kiht ise on pärastvabadus sõjaaegne linnatõusiklus, rutturikastunud ärimehed, kohvikuseltskond jne
annaabi.ee 
