Harjus on süstja kujuga, umbes pool meetrit pikk ja külgedelt lamendunud, keda iseloomustab pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisajal värvub vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Räägitakse veel, et harjusel on eriline aed-liivatee lõhn. Harjus koeb maikuus ja kuna ta on territoriaalne, jagatakse jõgi mitmete isaharjuste vahel kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt võib olla umbes neli kuni viis meetrit. Seal peaks kindlasti olema kas kivi või mingi puuront varjepaigaks. Kudemisperioodil teeb isaharjus veidraid vabisevaid liigutusi, mis peletab eemale kaasvõistlejad, kuid tõmbab ligi emasisendeid. Kudemine toimub ainult valgel ajal- umbes keskpäevast kuni pärastlõunani. Vastne koorub juba umbes 12 kuni 14 päeva pärast, toitudes algul planktonorganismidest, vahetades selle hiljem putuktoidu vastu. Harjuse püük on keelatud igal pool, sest sobivate elupaikade vähesus on tinginud selle liigi hävimist.
inimest, kelle tööks oleks uurida nahkhiiri ja parandada nende kaitset. [4] Tähtis on luua ja kasutusele võtta ohutumaid puidutöötlemisvahendeid, näiteks permetriini[5]. Metsade majandamisel tuleks suuremat tähelepanu pöörata seal elavate liikide säilitamisele, mitte mõelda ainult majanduslikule kasule. Igale hektarile peaks jääma 7-10 raieküpseks saanud puud, mis sobivad tõmmulendlasele päevaseks varjepaigaks. Need puud võiks märgistada värviga ja vältida nende maha raiumist. Kasuks tuleks ka puuvõrade harvendamine, mis soodustaks alumise rinde kasvu ja seetõttu ka putukate arvukuse suurenemist. [1] Minu arvamusel võiks rohkem tegeleda inimeste teavitamisega, sest praegu ei tea inimesed, mida tuleks teha, kui leitakse talvituv nahkhiir kodusest keldrist või puukuurist. Halvimal juhul äratatakse loom talveunest, mis võib viia tema hukkumiseni
Kirpvähiliste kehakatted on õhukesed ja tihti isegi läbipaistvad, neil puudub tugev kilp. Pea külgedel paiknevad kirpvähilistel varretud silmad. Kirpvähilistel on kaks paari tundlaid, mis on tavaliselt mõlemad pikad ja varustatud meeleharjastega. Eluviis: Paljud kirpvähilised kaevuvad meeleldi ja kiiresti põhjasetetesse või tuhnivad seal toitu otsides. Mõned liigid kaevavad veekogu põhja tõelisi urge. Mitmed liigid valmistavad varjepaigaks tuppesid. Need põhjalähedase eluviisiga kirpvähilised, kes ei kaevu ega ehita urge või muid elamuid, varjavad end harilikult vetikate vahel, kivide all jm. Näited: järve-kirpvähk (Gammarus lacustris) ja jõe-kirpvähk (Gammarus pulex) Kakandilised: Kakandid on paari sentimeetri pikkused kõhu-selja suunas väga lapiku kehaga loomad. Kakandi keha koosneb lülidest nagu kõikidel vähkidel, igal rindmikulülil on paar jalgu. Jalad paiknevad ka tagakehal, kusjuures eesmised neist
annaabi.ee 
