Hermann Hesse ,,Stepihunt" Harry märkmed: ,,Ma ei suuda ei teatris ega kinos kuigi kaua vastu pidada, ma olen vaevalt võimeline ajalehte, harva moodsat raamatut lugema, ma ei suuda mõista, mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil täis rongidest ja hotellidest, tungil täis lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada. Enesetapjale on loomulik, et ta tunnetab oma mina, ükskõik, kas siis õigesti või valesti, looduse eriti riskantse, küsitava ja ohustatud võsuna, et ta tunneb end alati kaitsetuna ja ohusolevana... teisest küljest on kõigile enesetapjatele omane ka võitlus enesetapu kiusatuse vastu. Kusagil
,,Miks ei peakski ma olema Stepihunt ja sakkus eremiit selles maailmas, miile sihid mulle midagi ei paku, mille rõõmud mulle midagi ei ütle! Ma ei suuda ei teatris ega kinos kuigi kaua vastu pidada, ma olen vaevalt võimeline ajalhete, harva moodsat raamatut lugema, am ei suuda mõista, mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil täis rongidest ja hotellidest, tungil täis lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest, maailmanäitustelt, korsodelt, harivatelt loengutelt, suurtelt spordiväljakutelt, - ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada." (lk 28) ,,kas oleme meie, kunagise Euroopa, kunagise ehtsa muusika, omaaegse tõelise kirjanduse vanad tundjad ja austajad, lihtsalt väike rumal, komplitseerunud neurootikute vähemus, kes on homme unustatud ja välja naerdud
kui ka hundi üle ja alles siis jõuab ta oma iidolite Mozarti ja Goethe tasemele. - Harry märkmed: „Ma ei suuda ei teatris ega kinos kuigi kaua vastu pidada, ma olen vaevalt võimeline ajalehte, harva moodsat raamatut lugema, ma ei suuda mõista, mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil täis rongidest ja hotellidest, tungil täis lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest – ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada. Enesetapjale on loomulik, et ta tunnetab oma mina, ükskõik, kas siis õigesti või valesti, looduse eriti riskantse, küsitava ja ohustatud võsuna, et ta tunneb end alati kaitsetuna ja ohusolevana… teisest küljest on kõigile enesetapjatele omane ka võitlus enesetapu kiusatuse vastu
annaabi.ee 
