pool. Kriminaalkirjanduse tuntud viljelejad on inglased Arthur Conan Doyle (1859 -1930) ja Agatha Christie (1891 -1976) ning prantslane Georges Simenon (1903 -1989) jt Kriminaal romaan ja igasugune muu põnevusromaan: katkestamised pinevail kohtadel, tõeliste otsade peitmised ja siis lõpuks äkilised avalikustamised jne.; õieti peitubki põnevusromaani autori meisterlikkus teose ablooniliste ehitusvõtete osavas varieerimises ja rakendamises. Need võtted on enamikus liiga mehaanilised, välised ja tihtipeale lausa vägistavad tõsielulist psühholoogiat. Kriminaalsuhted rajanevad alluvuse printsiibil või suhetele, kus pooled ei ole võrdsed (riik><õigusrikkuja) Esialgne kriminaal romaan kasvas üle psühholoogiliseks romaaniks Stiil on väga hea eesmärgiks ðokeerida =>kõrts tänav odavad motellid kõik väga reaalne räiged räpased
mingist standardsest asendist. Kõige tüüpilisem stardikiirenduse harjutus on jooks madallähtest, aga ka paigalt sooritatud hüpped – kolmik-, viisikhüpe ning lisaraskusega tehtavad plahvatuslikud hüppeharjutused. Sellised harjutused peavad olema suhteliselt lühiaegse kestusega (näiteks kiirjooksjatel 5–6 sek). Oluline on treeningu sooritamine taastunud seisundis, säiluma peab lõdvestus. Harjutused seisnevad kiiruse, sammupikkuse, sammusageduse varieerimises. See aitab kaasa pingutuse doseerimise oskusele, paremale lihastunnetusele ning “kiiruse barjääri” vältimisele. Põhineb kreatiinfosfaadi mehhanismil. 3. Maksimaalse kiiruse arendamise harjutused- intensiivsus on 95–100% maksimaalsest, lõikude pikkus kuni 80 m. Oluline on treeningu sooritamine taastunud seisundis. Ärritajate vaheldus seisneb kiiruse, sammupikkuse, sammusageduse varieerimises. See aitab kaasa pingutuse doseerimise
avaldama, ja kui selle kaudu on jõutud positiivse efektini, siis on see võte juba kunstiline saavutis. Kunstlikust võttest on saanud tugev kunstiline ehituselement. Kunstlikku võtet kasutab ohtrasti ning väga silmatorkavalt kriminaalromaan ja igasugune muu põnevusromaan: katkestamised pinevail kohtadel, tõeliste otsade peitmised ja siis lõpuks äkilised avalikustamised jne.; õieti peitubki põnevusromaani autori meisterlikkus teose sablooniliste ehitusvõtete osavas varieerimises ja rakendamises. Need võtted on enamikus liiga mehaanilised, välised ja tihtipeale lausa vägistavad tõsielulist psühholoogiat. Võib-olla siit kandist on jäänudki kunstlikule ehitusvõttele odav maik juurde, nii et tõsine kirjanik meil ehk on arvanud mõistlikumaks hoiduda kaugemale niisugusest kahtlasest kaubast. Kui me aga veidi ringi vaatame maailmakirjanduses, siis ometi peame sedastama, et ka suured kirjanikud on kasutanud kunstlikke ehitusvõtteid, ja väga viljakalt
annaabi.ee 
