Kirjeldav poeetika sarnaneb vaatlejaga, kes üksnes fikseerib teatud elunähtuse. Strukturaalne poeetika lähtub alati sellest, et vaadeldav fenomen on vaid üks keeruka terviku koostisosi. Teksti paradigmaatilisus: teatud elementide korduvus e. ekvivalents (sarnasussuhe, võib Strukturalism: Aigi Heero olla täielik või mittetäielik) [vt. R. Jakobson]; nt. luules rütmikordused. Invariant ja variant. Variatiivsete elementide väljaselgitamine ja nende semantilise rolli tuvastamine. Variatiivse elemendi suhe teiste elementidega Teksti süntagmaatilisus: elementide ühendamine. Kuidas ühenduvad ühesugused ja kuidas erinevad struktuurielemendid. Kummastumise võte: kui on ühendatud elemendid, mida teatud reeglite kohaselt ühendada ei tohi (nt ,,kriiskav kollane"). Nende semantiline roll. Nt riimi puudumine või olla: a) kunstiliselt mittetähenduslik element või b) mitteriimi kohalolek, miinus-riim Samas: struktuur kirjutab siinkohal ette piirangud: ühendamise tingimuseks on, et
Ajul endal valutundlikkus puudub- võimaldab ravi ja uuringuid. Intelligentsuse tagab see kuda närvivõrgustik on välja kujunenud, mitte see kui raske aju on. AJUKOORE TÖÖ SÜSTEEMSUS JA TÜPOLOOGILISED ERINEVUSED. Tegevus- inimkohastumise toimist tagav nähtus. Iga alasüsteem täidab iseseisvalt mingit ühte osa terve funktsionaalse süsteemi tööst. Selle süsteemi üheseid ehk invariantseid lõppeesmärke saavutatakse alasüsteemide muutliku ehk variatiivse osalemise tingimustes. Osalevad aferentsed-eferentsed süsteemid, tagasisidet kujundavad ühenduslülid, kus on võimalikud asendused ja kompensatsioonid. Üks funktsionaalne süsteem on laiali paigutatud peaaju mehhanismides- selline ekvipotentsiaalsus ehk võrdvõimalikkus ja töö terviklikkus ei tähenda spetsiifika puudumist. Samas on üksüheseid seoseid teatud ajukeskuste ja teatud psüühiliste funktsioonide vahel. Närvisüsteemi funktsionaalsed blokid: 1
Ajul endal valutundlikkus puudub- võimaldab ravi ja uuringuid. Intelligentsuse tagab see kuda närvivõrgustik on välja kujunenud, mitte see kui raske aju on. AJUKOORE TÖÖ SÜSTEEMSUS JA TÜPOLOOGILISED ERINEVUSED. Tegevus- inimkohastumise toimist tagav nähtus. Iga alasüsteem täidab iseseisvalt mingit ühte osa terve funktsionaalse süsteemi tööst. Selle süsteemi üheseid ehk invariantseid lõppeesmärke saavutatakse alasüsteemide muutliku ehk variatiivse osalemise tingimustes. Osalevad aferentsed-eferentsed süsteemid, tagasisidet kujundavad ühenduslülid, kus on võimalikud asendused ja kompensatsioonid. Üks funktsionaalne süsteem on laiali paigutatud peaaju mehhanismides- selline ekvipotentsiaalsus ehk võrdvõimalikkus ja töö terviklikkus ei tähenda spetsiifika puudumist. Samas on üksüheseid seoseid teatud ajukeskuste ja teatud psüühiliste funktsioonide vahel. Närvisüsteemi funktsionaalsed blokid: 1
annaabi.ee 
