1. SUURUS 4 2. ASEND JA PÕHJA RELJEEF 4 3. VEESTIKU ISELOOMUSTUS 5 4. TAIMESTIK 5 5. LOOMASTIK 5 6. KESKKONNA PROBLEEMID 6 KOKKUVÕTE 7 KASUTATUD KIRJANDUST 8 Tarmo Tuuling Atlandi ookean SISSEJUHATUS Ookean (Okeanose järgi; ingl ocean, vn ), maailmamere suurim osa, mis on mitmest küljest piiratud mandriga. Esmakordselt eristas ookeane 17. sajandi Madalmaade geograaf Bernhardus Varenius, kelle järgi maailmameri jaotub viieks ookeaniks (Atlandi, Vaikne ja India ookean ning Põhja-Jäämeri ja Lõuna-Jäämeri). Hiljem eristati maailmamerel kolme osa: Atlandi, Vaikset ja India ookeani. Nüüdisajal jaotatakse maailmameri harilikult neljaks osaks: Atlandi, India ja Vaikne ookean ning Jäämeri (viimast loetakse vahel ka Atlandi ookeani osaks); ka tänapäeval eristatakse mõnel juhul Atlandi, Vaikse ja India ookeani
tuli need täita, see inspireeris teisi maadeavastajaid. Strabo kirjeldas kõike mida nägi. Ta ei selekteerinud midagi välja, kirjeldas detailselt ümbrust. Vanima paradigma kriis Maadeavastuste paradigma erakordne edukus, geograafia kiire areng selle alusel, viiski paradigma kriisini. Võis ette näha, et mõne aja pärast pole enam tundmatuid piirkondi. Kriis saabus 1920aastatel kui polnud enam tundmatuid piirkondi lisaks oli liiga palju infot. Info üleküllus. Bernhard Varenius esimene, kes püüdis geograafilist teavet struktureerida . XIX sajandi suured geograafid rajasidki moodsa geograafiateaduse ja töötasid suures osas valja selle enesem6istmise, mida me nüüdsel ajal nimetame regiooniparadigmaks. See oli ühtne geograafia, sest nii loodus-kui inimgeograafiline komponent olid koondatud ühise peateema ümber - erinevate loodusnähtuste ning inimtegevuste vastastikune mõju
kaartidel ei kujutatud vaid mis ladestusid tekstidesse. Jagati regioonide järgi, millest tähtsaim oli riik. Neid andmeid hakati nimetama statistikaks ehk riigikirjeldusteks. Vanima paradigma kriis 1) 1920.-ks aastaks oli maa avastatud - vaja leida uusi ülesandeid. 2) Liiga palju oli kirjeldusi, need olid halvasti organiseeritud - teavet oli vaja hakata valima. Struktrualiseerimisega hakati juba varakult tegelema. Nt Bernhard Varenius (1622-1650) oma teoses "Geographia Generalis", kuid suri noorelt. Probleemiga tegeles ka I. Kant (1724-1804), kuid suurema eduta. Paradigmavahetus jäi 19.saj ja 20. saj vahetuse saavutuseks. Regiooniparadigma peamised kujundajad XIX sajandil Suurimad teened regiooniparadigma kujundamisel on sakslastel Humboldtil, Ritteril, Ratzelil ja prantslasel Vidal de la Blache'il. Ühtne geograafia, sest nii loodus-kui inimgeograafiline komponent olid koondatud ühise peateema
Need hoovused avaldavad suurt mõju veeringele ja ilmastikule. Ookean on maailmamere suurimad mandrite vahelised osad, mis omavad suuri mõõtmeid, iseseisvat vett, atmosfääri tsirkulatsiooni ja väljakujunenud hüdroloogilist reziimi. Ookeanid moodustavad maakera pinnast üle 70%. Kuigi tegelikult on see üks suur veekogu, lahutavad ookeane tinglikult mandrid. Esmakordselt eristas ookeane 17. saj. Madalmaade geograaf Varenius, kes lisaks neljale praegu tuntule eristas ka viienda ookeani Lõuna-Jäämeri, mida on vahel ka hiljem omaette ookeanina käsitletud. Ookeani keskm. sügavus on 3790 m, max 11 022 m Keskmine soolsus 35promilli. Ookeanid saavad soolsust juurde! Igal aastal 4mld. 4.Meri, liigid ja üldiseloomustus, erinevus ookeanist. Meri on suhteliselt suur maailmamere osa, mis on lõikunud maismaasse või mida avaookeanist eraldavad saared või veealused ahelikud
annaabi.ee 
