vahel muutus äärmiselt ohtlikuks." Ainult suure vaevaga, " märgib VI reservkorpuse ülem ise, "suutsid veel mõlemad kolonnid raskeis võitlusis endid tagasi tõmmata." 22.juuni pärastlõunal oli Võnnu all tekkinud soodne olukord vastase lõplikuks löömiseks. Ronneburgi all võitles 3.polk 22.juunil edukalt pealetungiva vaenlasega. Ohtlik hetk tekkis 9. ja 1. roodu liitekohas, kus ühel vaenlase osal läks korda tungida Ronneburgi endise ordulossi varemeteni. Sealt ähvardas ta edasitungiga 3.polgu juhtimiskeskust. Et väeosa oli vaenlase korduvate kallaletungide tagasilöömiseks ära kasutanud kõik oma varud, siis sai jalamaakuulajate komando ülema ajutine kohustetäitja, ohvitseri asetäitja Ferdinand Silman käsu tõkestada vaenlase edasitung. F.Silman liikus meestega kiirjooksul kohale ning jõudis lossivaremetesse hetkel, mil Landerswehr'i osad olid juba mööda kõrget mäekallakut üles ronimas.
Lippasime poistega ka paljajalu linnatänaval ringi. See oli tol ajal moes. Toast läksime välja sandaalide või saabastega ja õues peitsime need varjulisse paika, et tagasi tulles uuesti tuppaminekuks jalga panna. Vahel tuli ette ka pahandusi, kui varbad juhtusid verised olema. Suvisel koolivaheajal kolasime ringi sadamas ja Kalarannas. Praeguse Linnahalli taga olid meie ujumis ja kalastamispaigad. Paremad ujujad söandasid ette võtta kaugemaid retki enamasti Vana Patarei varemeteni, mis asusid umbes 300 meetri kaugusel. Kalaranna poiss Egon Brücke (hilisem Rannet), kes oli meist pisut vanem, suutis ühe jutiga edasitagasi ujuda. Ta käis ka Kadrioru kergejõustikukursustel ja oli üks võimekamaid. Süstemaatilise treeningu asemel tundis ta rohkem huvi tantsukursuste vastu. Sadamas ja mere ääres oli palju põnevat. Kevadtalvel tulid sadamasse hiigelsuured Vene jäälõhkujad Jermak , Svjatogor, Lenin ja Krassin, viimane eestlasest kapteni Karl Jõgiga.
gallide, konflikti. Roomlased ei saanud aru, kuidas võivad gallid sellise ähvardusega nõuda maad, mis pole neile kunagi kuulunud ja gallid omakorda ei mõistnud, mispärast roomlased selle üle nii suurt kära tõstavad. Sellistel puhkudel tundubki pahatihti kahele vaenutsevale ja üksteist mitte mõistvale poolele, et pole muud teha, kui sõdida. ,,Siis, vastupidiselt rahvaste vahelistele seadustele, saadikud relvastusid Saatus viis Roomat varemeteni. Q. Fabius ratsutas galli sõjapealiku juurde, kes sööstis tormakalt otse Etruskia lippude poole, torkas oma oda ta küljest läbi ja tappis ta. Kui ta oli parasjagu ametis laiba paljaks röövimisega tundsid gallid ta ära ja üle terve armee levis sõna, et see oli roomlaste saadik. Unustades oma viha kluusiumlaste vastu, ja sisistades ähvardusi roomlaste vastu, nad taganesid.`` (Patavinus 27-25 eKr. :36) Selliste saadikute valimisega ei olnud Senat just kõige parema otsuse teinud
annaabi.ee 
