Tänu uutele sõjariistadele võetti eestlaste kants kiiresti ära ja pisteti põlema. Sellele sõjakäigule järgnesid teised. Viljandi langemine Viljandi kantsi vasttu algatati sakslaste poolt 1211.a. suurem sõjakäik. Ümberkaudsetelt maadelt olid sakslased võtnud hulga vange. Nad ähvardasid need tappa, kui kantsi valitsejad ei alistu ja end ristida ei lase. Siis tapsidki sakslased piiratute silme all kõik vangid. Palju kaitsejaid langes, aga ellujäänud püüdsid vaprasti võitlust jätkata. Et kantsis oli aga palju langenuid ja haavatuid ning veest tuli suur puudus, siis lubasid eestlased ristiusu vastu võtta. Varsti läksid eestlased kuulsa Sakalamaa vanema Lembitu juhatusel sakslastele ja nende abilistele kätte maksma. 1211.a. liikuski Lembitu vägi lõuna poole. Jõudes üle praeguse Säde jõe, hävitasid sakalased seal oleva ristiusu kiriku. Saarlased ilmusid oma laevadega Koiva jõe
Nii käis ta laskemoona vedamas kui ka soomusautoga autode kolonne kaitsmas. (järgneb) VÕÕRLEEGIONÄRINA INDO-HIINAS (2) Koostanud £. Illemaa andmeil Snaiper 15. oktoobril 1947 dateeritud kirjas jutustab Endel Lillemaa järgmist: ,,Mõned päevad tagasi tegime läbi raske lahingu. Vaenlane ründas ootamatult autokolonni. Kuna olime lagedal teel hääks märklauaks, langesid kohe paljud surnult või haavatuna rivist välja. Minul oli seekord sõduriõn-ne. Pidasime väheste meestega vaprasti vastu, kuni abi saabus. Selle eest anti mulle hiljem väeosaülema poolt vaprusmedal. Selle vöäristuse tõttu on minu elu edaspidi ka kergendatud, sest saan mitmeid soodustusi ja eelistusi. Olen nüüd auastmelt -- Eesti mõistete kohaselt -- kapral. Prantsuse Võõrleegion on kuulus oma vahvuse poolest kogu Prantsuse Armee hulgas ning mina püüan mitte eesti sõjamehe nimele häbi teha. Märkmeid leegionäri päevikust Jõulupühade ajal, a
Ta võitles ägedasti. Ta surmas palju troojalasi, teised pöördusid põgenema. Ainuüksi Hektor ei tahtnud põgeneda arglikult ja jäi ootama talle lähenevat Achilleust. Asjata palusid linnusemüürilt Hektorit ta isa ja ema tulla linna ja mitte võidelda Achilleusega. Hektor ei lasknud end kõigutada. Tõsi küll, kui kohutav Achilleus lähenes talle rüü särades üsna ligi, värahtas Hektor, kuid ületanud oma kartuse, astus ta Achilleusele otse vastu. Hektor võitles Achilleusega vaprasti, kuid ta ei suutnud oma odaga läbistada rüüd, mille oli sepistanud Hephaistos. Peale pikka võitlust surmas Achilleus Hektori. Enne surma palus Hektor Achilleust mitte lasta ta laipa teotada. Kuid Achilleus oli halastamatu. Tapnud vaenlase, sidus ta tema laiba oma lahinguvankri külge ja lohistas laagrisse kaasa Hektori isa ja ema ning troojalased vaatasud seda kõike linna müüridelt pealt ja suutmata aidata Hektorit, nutsid kurvalt suure häälega. Kuid Achilleuski ei elanud kaua
annaabi.ee 
