sajandi esimesse kolmandikku. Riiklikus registris on koguduse esmamainimise aastaks märgitud 1233. Samas tuleb märkida, et ega kiriku asutamise aasta pole täpselt teada, kuid on väga tõenäoline, et 1219. aastal, kui taanlased Tallinna tungisid, ehitati Toompeale kohe ka kirik. Toomkirikus asuvad aadlike vapid. Vappepitaaf ehk surnusilt on üksikisiku mälestuseks kirikusse üles seatud mälestusmärk. Vappepitaafi kanti matuserongkäigus sarga ees ning riputati kadunukese haua vahetusse lähedusse kiriku seinale. Aadlike vappepitaaf koosnes suguvõsa vapi pildiga vapikilbist, mille all paiknes tekstitahvel kadunukese elulooliste andmetega. Vapikilpi ümbritses rikkaliku taimornamendiga kiivrikate, mille kohal kõrgus turvisekiiver aadlikrooni ja kiivriehisega. Vappepitaafide kasutamise kõrgaeg oli 17. sajand. Vappepitaafide traditsioon hakkas hääbuma
kolmiksiirudega kaunistatud vimpergid. Loodetiivas asuvad piiskopi eluruumid, nurgatuba ja "magamistuba". Nurgatoast pääseb loodetiival eenduvale rõdule, mis on kaunistatud siirudega. Toas asub ka linnuse vapi ja kolmiksiirudega kaunistatud kamin. Eluruumide seintel on üksteist 16. saj teise poole baroksete puunikerdusteha vappepitaafi. Epitaafid on pärit erinevatest Saaremaa maakirikutest, kust toodi need linnusesse hoiule. Vahitorn(Pikk Hermann) asub peakorusse idanurgas kuhu pääseb mööda kitsaid treppe. Torn on muust konvendihoonest eraldatud sahtiga, mida nimetatakse nii Lõukoerte auguks kui ka Lõviauguks. Vahitorni ainuke sissepääs asub üheksa meetrri kõrgusel maapinnast ja on
palju ka Ackermanni töökoda). Oli juba vana komme jätta kirikusse vapp, mida matuserongkäigus kanti. Renessansis sai alguse komme püstitada kirikutesse epitaafe. (Epitaaf on surnu mälestuseks kiriku seinale kinnitatud tahvel) Kui vapp ja epitaaf ühendati, sündis uhke vappepitaaf keskel aadliperekonna vapp, selle ümber ornamentaalne kaunistus, skulptuurid, alumises osas tekstiriba või draperii või trofeed. Vappepitaafi eesmärk oli jäädvustada üksikisiku või perekonna mälestust. Vappepitaafe on kõige rohkem säilinud Toomkirikus. Parim barokse puunikerduse näide ajast peale Põhjasõda on Tallinna Issandamuutmise kiriku ikonostaas (=pildisein, autor Ivan Zarudnõi). IV Maalikunst Barokiaegse tahvelmaali meistrid Eestis on Johann Aken (tuli Lübeckist, suri 1689, tähtsaim töö 8 piibliteemalist maali Tallinna Raekoja raesaali seintel) ja soti
kokku köidetud. See on pärit Vana-Roomast, kuid väga palju kasutati ka klassitsismi ajal. Büst rinnakuju. Skulptuur, mis kujutab inimese pead ja ülakeha , kuid ilma käteta. 9. Tallinna Toomkirikus asuvad ... Toomkirik oli Eestimaa Rüütelkonna matmispaik. Eelkõige oli see mõeldud Toompea Maarja gildi liikmetele. Kirikusse on maetud ka 2 admirali (S.Greigh, A.J. von Krusenstern). Kiriku seintele on paigutatud 107 vappepitaafi 16.-19.sajandist, vanim säilinud 1586.a. Mitmed Ackermanni töökojast 17.saj lõpust. Uuemad 19.sajandi keskpaigast. Stiililiselt barokist kuni klassitsismini, väheste autorid on teada. Kirikus on näha ka harva esinevaid elemente looze. Mannteuffelite perekonnalooz asub lõunalöövis, pärineb 17.saj.ja on barokne. Patkulite looz on 18.saj. klassitsism ja asub kantsli vastas.
jumalateenistusega. Kiriku põhitelg on kagu-loode suunaline, seega kõrvalekalle traditsioonilisest ida-lääne suunast peasissekäigu kohal lääneseinas on müürid 3m paksud Kui 1524 a. all-linna kirikutes reformatsioon läbi viidi, siis säilis Toompeal, aadlike konservatismi tõttu endiselt katoliku usk. Alles 1561 a. , rootsi võimu kehtestamisega saab Toomkirikust evangeelne-lutheri usu kirik. VAPPEPITAAFID: 107 puidust nikerdatud rõõmsavõrvilist vappepitaafi kaunistavad kiriku seinu Enamasti saksa soost aadliperekondadele Traditsioon ulatub tagasi 14. saj, kuid muutub eriti populaarseks 17. saj Esialgu väikesed, u pool meetrit, nii et üks sulane suutis seda matuserongkäigu ees kanda. Peale matmist hauakambrisse paigutati vappepitaaf kiriku seinale: tuli maksta kiriku kogudusele: mida lähemal altarile, seda rohkem 17 saj- nõudlus suurte dekoratiivsete järele Esimene suurmeister - Elert Thiele
ajalooallikais juttu. Nurgatoast viib trepp loodetiival eenduvale rdule - danskerisse. Samas ruumis asub ilus linnuse vapi ja kolmiksiirudega kaunistatud kamin (praegusel kujul XX sajandi algusest). Piiskopi eluruumide seintel on eksponeeritud üksteist suurepärast XVII sajandi 2. poole barokse puunikerduskunsti teost - vappepitaafi. Nende laialdane loomine oli seotud aadlike vana, Saksamaal juba XIV sajandil alguse saanud tavaga jätta kirikusse surnu vapp, mida matuseprotsessioonil oli kaasas kantud. XVII sajandil, eriti seoses barokkstiili levikuga arenesid neist vappidest luksuslikud üsna suuremtmelised epitaafid. Epitaafi ülesandeks oli üksikisiku vi perekonna mälestuse jäädvustamine. Siinsed epitaafid pärinevad
annaabi.ee 
