ning kaugel kõikuvat üksikut purje. Kui avar, kui suur, kuis helendad Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda sa! kui magava hiiglase raudrüüs rinda Kuis vabadust hoovab sust vastu ja kuulata laineid, mis veerevad randa otsata! kui tuiskavad leegid, mis raksuvad mis kirglikult kutsudes tuksuvad, Rind rusutud vastu vangla mis mürinal maltrannale vaovad ja siis seina, jällegi kaovad käed kramplikult aknaraudades, kui vägi, mis taganeb vaenlase eest, või silmad täis aja trotsi ja leina- põdrakari läeb põleva padriku eest. nii viimaks sind ometi näen! „Meri“ Tänan kuulamast!
Oh kaitselmus mu karmis elus, Noor kotkas, mu kaaslane mõtlikult-morn, Mu armas memm, mu hoidja hea! All vangla ees vuhinal tiivaga lööb Kesk männimetsa vaikses pelus Ja pahuralt veriseid palasid sööb. Mind ootad, kallis kulupea. Sa akent silmist lasta kardad Ta nokib neid, silmitseb aknal siis mind. Just nagu hoolas vahimees. Vist mõistab mu tundeid see tusane lind -- Peost tihti sülle vaovad vardad, Ta kisas on kutse, ta pilgus on piin, Kui vaatad teed, mis mustab ees. Kui tahaks ta öelda: "Mis teeme veel siin? Sa kaugeid radu rändad vaimus Ja ikka raske on su rind: Aeg rutata sinna, kus avarust näed, Suur mure, mingi häda aimus Kus pilvede peidus on lumised mäed, Nii ööl kui päeval rõhub sind. Kus teed pole kõrguses kellelgi muul, Kus vabana lendan vaid mina...ja tuul."
Surm raskel käel, taod süsimusta rauda. Kes nüüd veel jätkama jäi päeareisi, peab kaua käima kohtamata teisi. Ja kes kord öösse ootama jäi venda, see kergelt kaotab käest veel iseenda. Oo, kes te lambi ümber peate vahti, nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti. Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab, see säästku puid niikauaks kui ta jaksab. Nii paljud väsivad ja vaovad unne. Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne. Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks, neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks. Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks. Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks ja kui kord Hommik idas läidab leegi, siis nende mälestust ei leina keegi.
utlib.ee/dspace/bitstream/10062/10161/1/tonurist_2009_vka_loputoo.pdf 5 Luuletuste analüüs *** On päevi, mil peab vaikselt kulgema. On päevi, mil peab joosta julgema. On päevi, kuhu tähtsaid mõtteid kaob; Need mõni mõttetus seal sootuks katki taob. On päevi, mil pead võõraist hoolima. On päevi, mil pead haavu noolima. On päevad erinevad, kuid neis üks on üks, Nad vaovad minevikku, viimane kui üks.3 Epiteet: vaikselt kulgema, joosta julgema, mõtteid kaob, katki taob, haavu noolima Isikustamine: puudub Metafoor: mõttetus taob katki Kordus: ,,on päevi..." ja ,,mil pead..." Võrdlus: puudub Sisu: Kõik päevad on erinevad ja mööduvad. 3 Virve Osila "Elu & Aeg. Eluaeg." Lk. 71 6 *** Elu kestel olen kogeda saanud Häid ja halvemaid aegu;
Puskin imetleb naist ning rõhutab tema ilu. Vihjab ka sellele, et temaga ei saa kedagi teist võrrelda. Esimeses salmis on kasutatud ristriimi, teine salm on kirjutatud vabavärsis. Kujundepiteelidest on kasutatud: veetluste imepärast, kauniduse särast. Hoidjale Oh kaitselmus mu karmis elus, mu armas memm, mu hoidja hea! Kesk männimetsi vaikses pelus mind ootad, kallis kulupea. Sa akent silmist lasta kardad just nagu hoolas vahimees. Peost tihti sülle vaovad vardad, kui vaatad teed, mis mustab ees. Sa kaugeid radu rändad vaimus ja ikka raske on su rind: suur mure, mingi häda aimus nii ööl kui päeval rõhub sind. On aru saada, et luuletaja armastab oma hoidjat väga. Luuletus on pühendatud Arina Rodionovale. Autor räägib hoidjast, kes ootab teda ja ei lase ta akent silmist. Puskin tunnetab, et hoidjal on hingel mingi suur mure. Kasutatud on ristriimi. Epiteeli on kasutatud vaid ühel korral: armas memm. Luuletemaatika isamaa
annaabi.ee 
