Perekond Pintslite elu tabas ootamatu hoop kui tuli välja, et peretütar Kätlin oli kaotanud nende ainsa nutitelefoni. "Kuidas ma küll homme tööle jõuan, kui ma telefonist kaarti ei näe?", räuskas isa. "Kust ma küll õhtusöögi välja võlun, kui ma retsepti ei tea?", vingus ema. "Ma ei näegi nüüd õhtuseid multikaid!", jonnis väikevend. Kätlin otsustas, et peab oma vea heastama ning kaotatud telefon üles leidma. Kätlin vantsis läbi kõik nurgatagused, kus ta käinud oli. Ta küsis abi võõrastelt, kes teda aidata ei osanud. Lõunaks oli tal läbi otsitud terve küla, kuid telefoni polnud ta ikka veel leidnud. Lootuse kaotanud, vantsis Kätlin nina maas tagasi kodu poole. Olles kodust vaid mõne meetri kaugusel, märkas Kätlin, kuidas üks mustas keebis vana naine salapäraselt metsa kõndis. Mingil seletamatul põhjusel tundus Kätlinile, et see salapärane naine võiks midagi tema nutitelefonist teada
Kohati tekkis tunne, nagu mu vanavanaema oleks lavalaudadel taas ellu ärganud. Arvan, et selle murraku kasutamine andis talle tohutu eelise, sest tihti seostatakse saare elanikke just keelemurdega. Mardu ema Luigit mänginud Aili Salong oli minu arvates seekord lavalolijatest nõrgim. Ta ei olnud halb, aga teised näitlejad tegid paremat tööd. Siiski andis ka Salong, nagu kõik teisedki näitlejad, väga hästi Luigi olemust edasi. Ta oli naine, kes lihtsalt vantsis läbi elu, igatsedes armastust ja hoolimist ning tehes raskeid talutöid, samal ajal elust midagi võtmata. Salong suutis seda üsna hästi teha, kuigi tema naermine purjus olekus oli veidi üle pingutatud ning ei jätnud usutavat muljet. Leemeti osatäitja Hannes Prikk oli laval võrratu. Ta tegi üht keskmist purjus abielumeest nii hästi järgi, et see ei tundunud isegi lavastusena. Ta oli eestlaslikult karm ja külma iseloomuga.
ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Alles hommiku koidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli. Isand läks ta ees, pea kummaras ja küür seljas. Ta astus väsinud sammul, Popit nööri otsas talutades, taha vaatamata ja peatumata. Kui väikeseks ja kõhnaks oli Isand jäänud! Ta must kuub lohises maad mööda ja ta pead polnud nahkmütsi all nähagi. Popi väsis ikka enam ja enam. Ta jäi Isandast ikka kaugemale. Ta
Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Alles hommiku koidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli.Isand läks ta ees, pea kummaras ja küür seljas. Ta astus väsinud sammul, Popit nööri otsas talutades, taha vaatamata ja peatumata. Kui väikeseks ja kõhnaks oli Isand jäänud! Ta must kuub lohises maad mööda ja ta pead polnud nahkmütsi all nähagi. Popi väsis ikka enam ja enam. Ta jäi Isandast ikka kaugemale
pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. enam kedagi ja elas päevast päeva, vabisedes kahe äärmuse vahel. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes Hommikul ärgates, kui päike tuppa paistis ja ta eneses uut elujõudu tundis, oli turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. tal veel lootust ärgata sellest jampsist. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid Endine Isand tuleb koju, mõtles ta, võidab Huhuu, paneb uuesti puuri, ja mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli. õnnelik elu algab jälle. Isand läks ta ees, pea kummaras ja Kuur seljas. Ta astus väsinud sammul, Kuid see oli paljas unistus. Popit nööri otsas talutades, taha vaatamata ja peatumata
pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. enam kedagi ja elas päevast päeva, vabisedes kahe äärmuse vahel. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes Hommikul ärgates, kui päike tuppa paistis ja ta eneses uut elujõudu tundis, oli turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. tal veel lootust ärgata sellest jampsist. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid Endine Isand tuleb koju, mõtles ta, võidab Huhuu, paneb uuesti puuri, ja mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli. õnnelik elu algab jälle. Isand läks ta ees, pea kummaras ja Kuur seljas. Ta astus väsinud sammul, Kuid see oli paljas unistus. Popit nööri otsas talutades, taha vaatamata ja peatumata
katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas. Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased. Teised naabrid -- rootslased, venelased, lätlased, leedulased -- ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kus võisid. Nad käisid sagedasti eestlaste kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malakas tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes. Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik
annaabi.ee 
