suurlinna, siis on see kindlasti keeruline. Raske on jätta enda sõbrad, kellega on 9 aastat koos oldud ja kohaneda täiesti uute kaaslaste ja väljakutsetega. Elu suurtes linnakoolides on tunduvalt teist laadi. Õpilasi ei võeta kui kui idiviide. Põhjuseks on - pole aega. Seal on kõik lihtsalt mingid häguselt tuttavad näod, kellele õpetaja on sunnitud monotoonselt teadmisi edasi andma. Lihtsam on jälle käega lüüa ja vapralt semude sabas vantsida, ning kaasa minna sõprade ideedega ning leppida nende maailmavaadetega. Olgu need siis millised tahes. Kui sõbrad on elupõletajad, siis kaasneb sõprusega ka halvale teele minek. Alkohol, meelemürgid, tubakas. Võib juhtuda, et mõnelt ülivingelt peolt leitakse endale üheks ööks kaaslane ja hommikul avastatakse, et oi, mind ei ole enam üks vaid on kaks. On küllalt olnud juhtumeid, kui põhikooliealised lapsed saavad lapsevanemateks. Ilma kogemuseta noori ootab ees siis kindlasti
ohu korral valmis ema kukrusse peitu pugema. Ka selleks on kukruava paigutus soodne. Kui noor vombat hakkab juba tahket toitu sööma, murrab ema tema jaoks värsket rohtu ning asetab selle tema ette maapinnale. Hiljem hakkab poeg ise enesele toitu otsima. Noor vombat iseseisvub umbes kaheteistkümne kuu vanuselt. Toitumine Vombati põhitoit on rohi. Öösiti viibib ta oma lemmikaladel rohustel lagendikel. Ühe öö jooksul võib mha vantsida isegi 3 kilomeetrit. Esikäppade murrab ta maapinnal taimi, sööb ka juuri. Toitub samuti puukoorest ja puu- ning põõsalehtedest. Eriti meeleldi sööb ta tarnu perekonnast Xerotes, mida täiskasvanud spetsiaalselt otsimas käivad ja poegadele toovad. Igal vombatil on oma isiklik territoorium, mida ta visalt teiste vombatiteeest kaitseb. Vombatite iseloomilikuks tunnuseks, mis teda teistest kukurlistest eristavad, on hambad, mis sarnanevad närilisteomadega. Silmhambaid tal
originaalmaalid ning temaga seotud esemed. 4 Nagu ma juba varem mainisin, siis on Tahitist inspireerituna kirjutatud palju raamatuid. Siinkohal tahaksingi tuua välja katkendi Ivar Murdmaa raamatust ,,Ookean tulerõngas", kus kirjanik räägib Tahitist mitte nii roosiliselt, nagu seda on teinud enamik teisi autoreid oma teostes. ,,Paduvihmast märg betoonkai oli inimtühi. Papeete kesklinna andis siit oma paar kilomeetrit vantsida. Vaikne, puhas, enamasti ühekorruseline väikelinn pakkus vähe vaatamisväärset, millise pilguga seda ka ei vaata. Tavalised kauplused, baarid, kohvikud, villad lilleaedade keskel, moodne postkontor. Olid küll ka tahitilased, olid tahitilannad. Motorolleril vuras mööda kirjus seelikus näitsik, uhke ronkmust juuksepahmakas tuules lehvimas. Vana tahitilanna müütas tänavanurgal lillevanikuid, pakkudes neid harvadele möödujaile, kaubitsejate tellitud naeratus tõmmul näol
annaabi.ee 
