Charles kohtumõistmist seaduslikuks ei tunnistanud ning suuresti loobus ka ennast kaitsmast. 27. jaanuaril loeti kohtuotsus ette ning see ka allkirjastati. Selle poolt andsid allkirjad 59 kohtuliiget, keda tuli selleks kõvasti veenda. Nad läksid ajalukku kui "kuningatapjad" ning Charles II restauratsiooni ajal hukati neist enamus. Kuninga hukkamine määrati 30. jaanuarile (1). Enne hukkamist kohtus ta veel oma pereliikmetega, vannutades neid oma veendumustele kindlaks jääma. Hukkamispäeva hommikul palvetas ta koos piiskop Juxoniga, sõi seejärel kerge eine ning astus Londonisse Whitehalli banketisaali ette püstitatud tapalavale. Seal pidas ta kõne, kus õigustas oma valitsusaega ning väitis end oleva süütu. Rahvast kuningale eriti lähedale ei lastud, sest kardeti tema põgenemist või rahutusi. Pärast seda, kui kuningal oli pea maha löödud, ei suudetud rahvast siiski tagasi hoida ning inimesed püüdsid
temavastased süüdistused ja ta mõisteti peagi türannina süüdi. Charles kohtumõistmist seaduslikuks ei tunnistanud ning suuresti loobus ka ennast kaitsmast. 27. jaanuaril loeti kohtuotsus ette ning see ka allkirjastati. Selle poolt andsid allkirjad 59 kohtuliiget, keda tuli selleks kõvasti veenda. Nad läksid ajalukku kui "kuningatapjad" ning Charles II restauratsiooni ajal hukati neist enamus. Kuninga hukkamine määrati 30. jaanuarile. Enne hukkamist kohtus ta veel oma pereliikmetega, vannutades neid oma veendumustele kindlaks jääma. Hukkamispäeva hommikul palvetas ta koos piiskop Juxoniga, sõi seejärel kerge eine ning astus Londonisse Whitehalli banketisaali ette püstitatud tapalavale. Seal pidas ta kõne, kus õigustas oma valitsusaega ning väitis end oleva süütu. Rahvast kuningale eriti lähedale ei lastud, sest kardeti tema põgenemist või rahutusi. Pärast seda, kui kuningal oli pea maha löödud, ei
. . või oma vabaduse eest võitlema hakkaks, kas sa siis heidaksid minu vaenlaste hulka?» See otsemeelne küsimus ei meeldinud Jaanusele. Ta vaikis. «Ütle,» algas Emiilia, kellel kibe tõsi taga oli, uuesti, «kas sa võiksid meid, minu isa, venda ja mind, vihaselt taga kiusata? Kas sa võiksid enne võitlust jumalat paluda, et ta meid kui sinu vaenlasi hävitaks?» Siin pani Emiilia oma käe nagu vannutades Jaanuse õlale ja vaatas talle põnevalt silmi. Jaanus pööras näo kõrvale ja ei lausunud sõnagi. «No ütle nüüd!» palus neiu uuesti. Jaanus katsus naljatada: «Anna mulle vähemalt aega!» «Kui ma sulle aega annan, kas siis ütled?» «Kui mul midagi on öelda . . . » «Kui palju aega sa tahad?» Jaanus oli kitsikuses. «Mõtlemisaega?» küsis ta. «Jah,» kostis Emiilia. «Nii palju, kui sa ise annad, Emmi.» «Soo? Nii palju annan, kuni üks, kaks, kolm loen.» «Säh nüüd . .
annaabi.ee 
