sündmuste taustal keskendub tema õemehe Timotheus von Bocki isikule. Kirjutab vaikselt, märkamatult, palju aastaid, räägib Timost seda, mida tema oluliseks peab ja endast seda, mida oluliseks üles tähendada peab. Timo kirjutas keisrile kirja, mille eest keiser ta hulluks kuulutas ja kaheksaks aastaks vangi pani, kuni Timo taas hulluks kuulutati ja selle tõttu, järgmise keisri valitsemisajal, vangist koju lubati. Jakobi jutuajamistest Timoga selgub tema vanglasoleku ja vanglasse mineku lugu ja keisrile saadetud kirja sisu, mis Jakobit sügavalt sokeerib. Selle kirjaga kirjutab Bock ennast ju tegelikult surnuks, ehitab omaenese kätega võllapuu ja tõmbab silmuse üles. Sest see kiri ei ole delikaatne ega diplomaatiline. Kiri on süüdistus ja nõudmine, solvav ja jultunud. Timo ei taha olla nagu teised, ta tahab olla ,,korra alustugi", mitte aadlikust kaabakas. Ta on valmis oma põhimõtete pärast surema. Uskuda keisrit
Uus ametnik Heyerdahl nägi eelmise ametivenna tegemata tööd ning viis asja ise lõpuni ja määras ära hinna. Ingeril sündis kolmas laps, kuid see oli jänesemokaga. Ta tappis lapse ja mattis ta metsa. Oliine tuli Ingerit vaatama ja Inger rääkis talle, mis ta oma lapsega teinud oli. Nad läksid omavahel tülli. Peale Oliine lahkumist läks Inger oma lapse hauale. Inger pidi kohtusse minema. Ta tunnistas kõik üles ja pidi kaheksaks aastaks vanglasse minema. Ingeri vanglasoleku ajal tuli tallu abiliseks Oliine. Kinnituse sai ka maaost. Iisakule tuli külla Geissler. Ta avastas, et kivi, millega üks poegadest mänginud oli, oli vasemaak. Ta hellitas ka lootust, et kui varsti armu paluda, siis lastakse Inger vanglast varem välja. Inger sünnitas vanglas tütre. Iisaku juurde tulid mehed, kes rääkisid, et hakatakse ehitama telegraafiliini ja talust võiks saada keskus. Iisakule pakuti ka tööd
talupojaseisusest. Ta oli ise baltisaksa päritolu, kuid rääkis eesti keelt ja oli eestimeelne. Abiellus lihtsa maatüdrukuga ning haris teda. Timo saatis oma manifesti keisrile, kui tsaar ei saanud selle avaldamist lubada, sest see ohustas tsaari enda seisust. Bock saadeti vanglasse, põhjust ei avaldatud. Üheksa aastat pärast, kui vahetus keiser, sai ka Timo vabaks. Teda peeti küll peast segaseks ning ta pidi elana Võisikus elu lõpuni. Vanglasoleku mõte oli muuta Timo vaateid ja põhimõtteid, teda piinates ja kinni hoides, kuid von Bock suutis need säilitada. Ta ei jätnud oma kirjatööd pooleli. Ta kavatses perega põgeneda, kuid loobus siiski sellest plaanist. Ta tajus, et kui ta põgeneb, kaotab ta senine töö tähtsuse ja et koju jäädes on ta mõju valitsusele suurem. Ta jäi ,,raudnaelaks impeeriumi ihusse". Ta suri kahtlastel oludel kuulihaava. Raamatus ei saa selgeks ta surma olud, kuid
annaabi.ee 
