Esimese osa eemärgiks oleks välja tuua kehtiva seadusakti mõte, suhtumine ja seadusloome eesmärk. Samuti proovib autor välja tuua ka Euroopa Nõukogu raamotsuse 2004/757/JSK ning Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastase ÜRO konventsiooni, arvestades siinjuures karistuste määramisel olulisi aspekte. Teises osas käsitleb ja analüüsib autor eesti kohtupraktikat, siinkohal mitte niivõrd kaasust ennast lahates vaid tuues välja vangistuste, katseaegade ning rahaliste karistuste keskmised suurused ja pikkused. Kolmas osa püüab kahte eelnevat osa analüüsida, otsides kollisioone või konflikte seadusloome ja kohtupraktika vahel. Nagu töö hüpoteeski väljendab, on autor seisukohal, et eesti kohtupraktika annab aluse arvata, et karistuste määramisel on tuvastatav kohtunike liigne leebus. Tegu on narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemisega, mille puhul ei ole kuritegu oma kõige selgemas väljenduses
Kautsjoni saab kätte, kui kohtuotsus on lõpujärgus, kuid kautsjonit ei saa tagasi, kui on jätkuvalt kuritegusid sooritanud, tunnistajaid mõjutanud, eemale hoidnud, sellisel juhul läheb kautsjon riigituludesse, enne aga hüvitatakse kannatanute kahju. Menetluse viisid: üldmenetlus- läheb aega väga kaua lihtmenetlus- läheb kiiremini - lühimenetlus: süüdistatav peab ise olema asjaga nõus ja ka prokurör peab nõus olema. Ei kohaldata eluaegsete vangistuste puhul. Kui asi jõuab kohtusse, siis tunnistajaid kohale ei kutsuta. Lühimenetluse korral kohus vähendab karistust 1/3 võrra - kokkuleppemenetlus: lepivad kokku süüdistatav, kaitsja ja prokurör, koostatakse kokkuleppe sõlmimise kohta akt, kuhu pannakse kirja juba karistus; akt läheb kohtusse, kohtus kontrollitakse, kas kokkulepe on sõlmitud seaduslikult, ja siis kohtunik kinnitab kokkuleppe, määrates
51 süüdlase isikut. Tabelis 5 on toodud arvuliselt aastate lõikes, kuidas kohtud on määranud karistusi nende liikide järgi. Joonis 5 Karistused aastate lõikes karistusliikide järgi 1992-2005 50 45 40 35 30 25 20 15 10 5 0 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 reaalsete vangistuste arv tingimisi vangistuste arv rahatrahvide arv Kahjuks ei võimalda sellisel kujul statistika aru saada, miks aastatel 1999 kuni 2001 ei ole rakendatud karistusena rahatrahvi. Samas näeme, et vabadusekaotuse tingimisi karistuse määramine tipnes 1997 aastal 37 otsusega, misjärel on oluliselt langenud. Samas on reaalse vangistuse määramine alates 1999 aastast oluliselt tõusnud, tehes küll aastal 2002 mõningase languse kuid juba aastal 2005 jõudnud 43 kaasuseni
mehed. Suurim osakaal oli 1999. a-ni kodakondsuseta isikutel, nüüd kodanikel. 5 Enamus vange on keskhariduse või põhiharidusega. Kõrgharidusega oli alla 1%. Haridustase langeb. Pooled süüdimõistetud on varavastaste kuritegude eest. Tendents väheneb, aga on siiani väga kõrge. Samuti viitab kergemate kuritegude suurele osakaalule enamike mõistetud vangistuste lühidus. Enamus vabadusekaotus on pikkusega 0-2a (üle 70%). Kuna enamike raskete kuritegude puhul on karistuse alammääraks kaks või enam aastat vabadusekaotust (nt üliraske kehavigastuse tekitamine, vägistamine, rasked narkokuriteod, röövimine, muud varavastaste kuritegude eriti kvalifitseeritud koosseisud), võib sellest järeldada, et enamik vabadusekaotuslikke karistusi mõistetakse suhteliselt kergete kuritegude eest.
annaabi.ee 
