Teos käsitleb inimkaubanduse ohvriks sattunud noore naise mõttemaailma. Raamatu tegevus toimub aga mitmel tasandil, nimelt lisaks olevikusündmustele saab lugeja paralleelselt aimu naise minevikust. Tähelepanu ei pöörata vangistuses veedetud ajale ja sündmustele, vaid hoopis sellele, mis toimub naise peas peale vangistusest pääsemist. Teost iseloomustavadki emotsioonid ja tunded, mis valdavad peategelase mõtteid. Läbivaks mõtteks peategelase Tiiu peas on kättemaks ja viha tema vangistajate vastu. Samuti jälgitakse Tiiu peaaegu võimatut naasmist tavaellu ja suhet endise sõbraga, kes pole naise läbielamistest teadlik. Keerukaks teeb teose lugemise mineviku ja oleviku segunemine, mille tõttu on raamatu algus segadust tekitav. Alles hiljem, teema arenedes, tekivad sündmuste vahel seosed. Tuginetakse ka mälestustele lapsepõlvest ja tutvustatakse suhteid ema, isa ja kahe sõbraga. Veel jutustatakse seiklustest minevikus, mille põhjal võib lugeja mõista,
(kuldpuuris) *Kuldpuur-ruumid, mis paiknesid otse haaremi kõrval, kuid olid sellest eraldatud Cin Kap'iga *printsid elasid täielikus isolatsioonis- neile olid lubatud vaid mõned konkubiinid, kes eelnevalt munasarja või emaka eemaldamise teel viljatuks muudeti. Kui mõni neist siiski rasestus, uputati ta viivitamatult. *paljud haaremi naised surid noorelt. Mõrvad ja mürgitamised olid seal tavalised Igapäevaelu sultani haaremis *paljud haaremi naised ei omandanud kunagi oma vangistajate keelt *naine, kes on kord juba asunud läbi Õndsuse Väravate haaremisse, sealt enam kunagi ei naase *palee aiad olid imekaunid. Palee aed oli koht , kus naised võisid meelt lahutada *odaliskid mängisid palju, enamus nende mängudest tunduvad meile lihtsad ja lapsikud *naiste levinum tegevus haaremis oli luuletuste kirjutamine *paljud naised andsid luuleande oma poegadele. Võib-olla just sellega on seletatav tõik,et 34st elanud sultanist on tervelt 11 üsna nimekad luletajad
metsavendluses kokku rohkem kui 16 000 inimest. Inimkonfliktide puhul rahuaegses ühiskonnas on metsalt kaitset otsitud väga erinevatel põhjustel. Kirjalikult talletatud folklooris on ohtralt andmeid metsa pagemisest näiteks tülliminekul pereliikmetega, külaühiskonnast väljatõukamise korral, mõisa sunni eest pääsemiseks või kroonu soldatiks võtmise vältimiseks. Näiteks rahvakeelne nimetus kaabakas on algselt tähendanud inimest, keda taheti kinni võtta, ehk kaabata, kuid kes vangistajate eest kõrvale hoidus. Sõnaga kaabakas võidi tähistada samahästi nekrutist põgenenut, kui ka röövlit või muud kuritegu sooritanud inimest. Alles hilisemal ajal sugenes sõna tähenduse selgelt halvustav tähendus. Metsal oli talurahva jaoks ka teatav lõõgastav funktsioon. Näiteks olid alates hiljemalt 19. sajandist üle Eesti küllalt laialt tavaks ühised pühapäevased marjul ja pähklil käimised.. Pühapäeviti läksid metsa ka noored. Enamasti liikusid poiste ja tüdrukute
annaabi.ee 
